Tegelt on ju hirmutav, kuidas aeg lendab. Ma mäletan selgelt, kuidas ärevus ja hirm mind jalust niitsid, kui sammud Järvamaa haiglasse seadsin, sünnituse esilekutsumisele.
Ma olin end küll vaimselt selleks ette valmistanud, kuid siiski tundsin enda sees kohutavat hirmu. Eelkõige hirmu valude ees.
Nüüd, taganjärgi, ütlen, et viimane sünnitus oli kõige kergem, kõige valutum, kõige okeim. Ilmselt seda seetõttu, kuna olin end mõtetes selleks ette valmistanud. Ma oskasin hingata, ma oskasin oma keha kontrollida, ma oskasin ennast valitseda ja ei mõelnud kordagi, et tahaks ära surra. Ma võtsin asja mõistusega ning ei andnud alla. Ma sisendasin endale, et iga tuhuga olen oma lapsele lähemal. Iga hetkega on lõpp lähemal. Ma saan hakkama. Ma olen tugev. Me teeme beebiga koostööd, et ta võimalikult ruttu meie juurde tuleks.
Ma olin teadlik, kuidas oma keha juhendada ja tundsin ülimat uhkust selle üle, kui tublisti ma pressisin, olenemata nendest valudest. Arstid kiitsid ja mina sain sellest vaid jõudu juurde.
Täna, pool aastat hiljem, olen ma kolmekordne ema. Uhkusega ema, oma kolmele pojale. Teate, see on tõesti vauu tunne – olla ema kolmele poisile.
Minu suurim saavutus ongi mu kolm poega. Ma ei ole siin elus loonud midagi nii imelist, ilusat ja kaunist, kui seda on nemad. Nende kõrval kahvatub kõik muu.
Kristofer on toonud meie eludesse veel rohkem päikest, rõõmu ja õnne. Ta on hästi rõõmus ent rahulik poiss. Kuigi ma tundsin veidike muret tema arengu pärast, sest perearst surub mingeid norme peale, siis suutis pisike härra meid eelmine nädal üllatada nii mitmelgi korral – hakkas ennast keerama ja suust paistavad kaks hammast.
Ja kuigi olen ma neid keeramisi ja hambaid juba eelnevalt kaks korda läbi teinud, siis tunne on küll, nagu juhtuksid need asjad esimest korda.
Minisünnade fänn meie perekond ei ole. Pole kunagi olnud. Samas imetlen ma neid, kes viitsivad iga kuu jaurata, tellida imeilusad tordid, valmistada peokaunistused, pidada maha pidu. Minu ja meie jaoks pole sellel lihtsalt mingit pointi. Lapsel võib-olla kunagi hea pilte vaadata, aga mitte midagi meenutada, sest seda aega ta ilmselgelt ei mäleta. Oleme ikka seda tüüpi inimesed, et pidu peab tähendama inimese enda jaoks ka midagi. Aastane, kahene ja kolmene ka küll ei mäleta, ja võib-olla ka neljane, aga meie peres on sünnipäevad ainult aasta täitudes.
Tänase päeva puhul sööme mõne maitsva koogitüki ja oleme perekeskis. Selline mõnus perekondlik istumine.
Viimased postitused
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
5 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari