Pool veel minna

Uhh, kas me mitte just mehega ei arutanud soovi saada kolmas laps? Kas ma just natuke aega tagasi ei teinud esimest rasedustesti? Kas ma just ei käinud esimesel ämmaka visiidil? Oh jeerum, kuidas aeg lendab! Pool rasedust on juba läbi ja ega see lõpp ka kaugel enam pole, kui ma hakkan mõtlema sellele, millise kiirusega esimene pool lapseootusest möödunud on.

Ma tegelt ei taha üldse mõelda, et lõpp lähedal on. Olen mina seda tüüpi inimene, kes võiks lõpmatult rase olla, aga sünnitamise lükkaks hea meelega kellegi teise kraesse. Hihihi! Mõne jaoks on sünnitamine suisa nii meelakkumine, et võiks seda iga päev läbi elada. Kuuluks mina ka selliste inimeste gruppi!

Mida ma sünnitamise juures kardan? Enne esimest sünnitamist ei kartnud ma mitte tuhkagi. Ma ju ei osanud midagi oodata! Sünnitamine ise läks ka päris lebolt, kui hakkan sellele mõtlema. Tehti mulle ju see epiduraal ja olin justkui alakehast halvatud. Pressisin siis, kui arst selleks käsu andis. Sellepärast pole mul ka tänaseks sellest kogemusest mingeid erilisi mälestusi ja hirme.

Raimondiga ei läinud aga sugugi kõik nii kergelt. Esimese asjana oli hull lugu sellega, et sünnitus kutsuti esile. See, kui sa tead ette, millal sa lähed sünnitama ja neid kohutavaid valusid tundma, on minu meelest nii põrgulik. Ma pigem eelistaks, et sünnitegevus hakkaks lambist pihta ja läheks nii nagu läheks, peaasi, et kõik hästi lõppeks. Küll aga ei saa ju beebile märku anda, kas ta võiks tulla vabatahtlikult. Mõni küpseb kauem ja peabki esile kutsuma. Raimondit sünnitades anti mulle naerugaasi, mille tõttu ma silma looja lasin ja unemaale rändasin. Seejärel pidid arstid mulle tilguti külge panema, et ma ärkvel oleks ja lõpuni ikka pressiks. Ehk et hull kogemus oli ja tänaseks on see mul meeles, nagu oleks eile toimunud.

Aga eks see vist kipub iga sünnitamisega nii olema, et mina luban endale enam mitte iialgi sünnitada. Liiga jube, et uuesti läbi teha! Ja siin ma olen.. kolmas rasedus ja kolmas sünnitus ees. Ilmselgelt kaalub uus laps kogu selle hirmsa valu ja kogemuse üle. Kõlab nagu pahaks läinud klišee, aga tõsi ta on!