Puhkus

Mul on hetkel selline periood elus, kus ma vaimselt puhkan natuke rohkem kui muidu. Väga postitada midagi ei taha ega viitsi. Kuidagi eemal olen oma mõtetega ja polegi tahtmist miskit eriti jagada.

Sotsiaalmeediast räägin siis. Hetkel pole suurt midagi mu kontodel vaadata, sest põhimõtteliselt jagan seal ainult kokkulepitud reklaampostitusi/storysid, sest kui hing vajab üks hetk puhkust, siis nn kokkulepitud lubadused tuleb ikka täita. 🙂

Ilmad on olnud nii ilusad ja ma ikka korralikult naudin neid, sest sellist kuumust ja nii pikka aega jutti pole eelmised suved küll olnud. Vähemalt ma ei mäleta. Parme on jõhkralt ja nad käivad mulle täiega närvidele, mistõttu on vihmased päevad mu jaoks meeletult mõnus värskendus ja olen iga kord läinud õue seda nautima.

Käisime Krissuga Tallinna Lastehaiglas ortopeedia osakonna juhataja dr Kritt juures. Taustainfoks: Krissul avastati eelmisel suvel Perthese luuhaigus, mis kuni detsember 2020 koguaeg halvenes, aga aasta lõpuks saime head uudised – haigus on pidurdunud. Ja siis pidime käima kontrollis iga ca kolme kuu tagant ehk nüüd märtsis käisime ja juulis. Juulis saime ka head uudised, et haigus ikka nn seisab ehk siis ootame nüüd paranemisfaasi.

Õnneks kasvab ta sellest välja umbes kahe aastaga. Praegu jätkame ikka vana režiimiga – kosmonaudipüksid öösiti, harjutused päeval, ujumine, rattasõit. Joosta ta ei tohi, hüpata ei tohi. Eks ta on laps ja kuigi ta enamus ajast saab aru, et ta ei tohi neid asju teha, siis vahel ta unustab ja vahel ei märka mina ka kohe. Ja see on okei.

Kirurgilist ravi ta ei vaja. Loodetavasti üldse mitte. Ma olen tegelikult tema haigusest mitu korda kirjutanud siin ja need kõik posititused on leitavad arhiivi alt.

Krissu sai ka loa minna lasteaeda, jee! Adeele läheb ka sügisel lasteaeda ja siis ongi kõik lapsed kodust ära lennanud. Päevastel aegadel. Ja algab aeg minule.

Eelmine sügis ootasin seda sama, aga nii pettusin, kui Krissu pidi koduseks jääma ja Raimond ka streikis lasteaiaga. Tol ajal tekkiski mul depressioonis sügavam auk, sest olin endale teinud plaanid, aga need kõik läksid luhta. Ja jah laste kõrvalt saab teha paljusid asju, aga ma tunnen, et just nendeks tegevusteks, millest ma unistanud olen, on ainult mind vaja.

Igaljuhul on selline poole kohaga eemalolek sotsiaalmeediast olnud mõnus vaheldus hingele. Sellest piirist ma Õhtulehe artiklis ka rääkisin, mille olen endale täitsa selgelt nüüdseks suutnud ette tõmmata. Et kui ma tunnen, et hakkan endast juba liiga palju ära andma, tuleb pidur peale tõmmata ja väike puhkus hingele anda. 🙂