***

Rahvastepall on kiusajate lemmik mäng?

Ma olen täna lugenud juba seda rahvastepalli teemat siit ja sealt. Ühest küljest, mu meelest, tobe arutelu, teisest – kui poleks seda arutelu, poleks mul ju täna millestki kirjutada.

No igatahes…

Hendrik tuli täna koolist koju ja teatas, et tema kukkus kehalise tunnis ja kõik teised hakkasid tema üle naerma.

Ma üritasin enda moodi teda lohutada ja andsin ühe hea nõuande, mida ka ise vahel siiani praktiseerin. Küll mitte kukkumises, sest seda enam nii tihti ei juhtu, küll aga siis, kui minu üle naerdakse.

Ma ütlesin talle, et kui tal järgmine kord mingi äpardus juhtub, nt kukub ja teised naerma hakkavad, naergu koos nendega. Kõva häälega.

Ja täna on siis teemaks rahvastepall ja see, kas see siis utsitab kiusajaid tagant.

No teate, ma olin rahvastepallis väga osav. Käisime võistlustel ja puha, noppisin isegi ühe medali. Saime oma meeskonnaga 2. koha. Aga samas mäletan ma kooliajast, kuidas need populaarsemad (võibolla ka ma ise, pead ei anna, samas popp ka polnud) ikka neid kõige nõrgemaid ja häbelikumaid palliga pommitasid. Ja enne, kui rahvastepalliks läks, toimusid ju ikka meeskondade valimised, kus need nõrgad ja häbelikud valiti kõige viimastena ning nende nägudest oli näha, et nad väga vaimustuses sellest mängust pole.

Mis aga puutub kiusamisse, siis uskuge mind, igas pallimängus saavad kiusavad palli edukalt ära kasutada, et kellelegi liiga teha. Jalkas paned kellelegi jala taha või lööd palliga vastu kukalt. Korvapallis tõukad. Võrkpallis lööd kellegi suunas, kes sulle ei meeldi.

Jah, nende viimaste pallimängude punktide kogumiseks ei pea kedagi palliga ründama, kuid kiusajad leiavad selleks ka nendes mängudes alati viisi, kuidas seda teha.

Mu meelest võiks kõik pallimängud olla kehalises kasvatuses vabatahtlikud. Kõik. Juuksekarva pole mõtet lõhki ajada.

Mulle meeldivad kõik pallimängud. Jalkas olen palliga saanud niimoodi vastu vahtimist, et pool päeva oma nägu ei tundnud – kohalik tuimestus. Korvpallis olen saanud nii vastu sõrmi, et viimased on lillad ja paistes. Võrkpallis…. vot seal pole midagi juhtunud ja ühtlasi on see ka mu lemmik. Ei tea küll, miks. 😅

Aga olen nõus, et lapsed võiks proovida. Kuid kui ka siis on see mäng lapse jaoks ebameeldiv, on näha, et ta ei taha seda mängida, ei tohiks ka sundida. Tehku midagi muud. 😉

Pilt: Link!

5 thoughts on “Rahvastepall on kiusajate lemmik mäng?”

  1. Minu meelest ei saa seda ainet või ka pallimänge päris vabatahtlikuks muuta. Sest noo siis võiks ju mate ja füüsika ja paljud teised ained ka vabatahtlikuks muuta? Mind kiusati just nimelt nendes tundides ja osades veel. Ei saa näiteks siiani sõnagi aru vene keelest v.a roppused. Ja noo need mate, füüsika ja keemia ülesanded kõlavd ka siiani kui õudus unenägu. Sest igakord kui ütlesin kooli aeg valesti narriti mind sellepärast kauakaua. Aga nagu ütlesid sain neile kehalise tunnis tagasi teha. Olin üks agressiivsemad lapsi seal tunnis. Ka jooksmise ajal mõtlesin alati oma kiusajatele ja sain meeletust vihast jõu ja sain nii mõnegi esikoha.
    Ning nüüd olengi üks neist kes on jätnud kooli tee pooleli just nimelt hirmust teha vigu kooli tunni ajal. Sest ei taha enam kunagi seda tunnet tunda kui sind kiusatakse ja mõnitatakse lihtsalt sellepärast et sa ei oska või ei saa aru.

    1. Ma kirjutasin ainult rahvastepallist. Või noh, pallimängudest. Et need võiks vabatahtlikud olla. 🙂

  2. Mina olin see häbelik, kes viimasena valiti ja viimasena kasti ukerdama jäi. Totaalne traumamälestus sellest mängust! 😀 Kusjuures, kiusamist ega midagi meil õnneks klassis tüdrukute seas ei olnud. Osadele lausa meeldis see mäng, sest noh, eks nad olid selles head ka. Ma aga olen sellist kiiresti minupoole visatud palli vist lihtsalt kogu aeg kartnud. Ei teki seda püüdmisreaktsiooni. Seega olen ma rahvaste palli vihanud kogu oma kooliaja. Kõige rohkem meeldis mulle pesapall või korvpall, aga üleüldse olin kekas pigem alla arvestuse.

    Ma ei tea, kas rahvaste palli peaks just ära keelama, aga Ebapärlikarbi (vist oli tema?) blogis oli sama postitus ja seal pakuti, et rahvaste pall võiks olla lihtsalt ju.. pehmema palliga. Miks mitte? Mängu point jääb ju samaks?

    Üleüldse peaks kehaline olema selline.. lastele spordi tutvustamine ja nende liikumises hoidmine, aga kuidagi väär on kedagi sundima tegema ka midagi sellest, kus ta reaalselt haiget saab. Eks jah õnnetusi juhtub ikka, aga selles mängus on see kuidagi garanteeritum ju. 😀

  3. Ma olin koolis vaikne kribu, kes suhtles vaid pmst oma pinginaabriga ja tihti valiti kehkas võistkondadesse viimaste seas. Aga rahvastepalli puhul valiti mind alati esimesena – olin väle ja väike ja no ei suudetud mulle pihta saada -selline tuleb kiiresti enda võistkonda krabada, populaarne või mitte 😀 😀 Tegelikult ju on kehkatundides niipalju erinevaid tegevusi aasta jooksul, et igat asja, eriti pallimänge ei mängita ju pidevalt, heal juhul igat mängu kord-paar-kolm mingi veerandi jooksul. Ja see on just paras arv kordi, et laps saab ilusti kogeda, mis meeldib, mis mitte. Muidu ju ei teagi. Hea, et pakutakse võimalusi erinevaid pallimänge mängida. Kui just õpetaja mingi konkreetse mängu fanatt pole, see oleks lihtsalt tüütu ja ebaprofessionaalne 🙂

  4. Ma arvan, et kui õpilasel on õigus pallimängudest mitte osa võtta, siis võrdsuse mõttes peaks olema õigus loobuda ka teistest tegevustest kehalise kasvatuse tunnis, sest inimesed on siiski nii erinevad ning tugev vastumeelsus võib olla ka mõne muu füüsilise soorituse suhtes. Näiteks minul oli mingi blokk kohapealt kaugushüppega. Tegelikult ka hoovõtuga kaugushüpe oli vastik, aga kohapealt kaugushüpet lihtsalt ei suutnud teha mingil põhjusel. Kõlab jube imelikult, aga ometi nii oli! Isegi pisarad kippusid silma mingil põhjusel. Lõpuks läksin vahetunni ajal tegema, et ainult õpetaja oli juures, aga ka siis ei olnud see sugugi kergem, mis siis, et klassikaaslased ei näinud minu hädist sooritust. Teine asi, mis oli alati ebameeldiv, oli ujumine. Ei oska seda eriti hästi ja jube aeglane olen ka, lisaks ei tundnud end enda kehas mugavalt, selline piinlikkustunne oli kogu aeg sees, pluss ega see rõve ujumismüts muidugi kaasa ka aidanud 😀 Aga ometi kuidagi sai tehtud need ujumised ja hüppamised ning usun siiani, et osavõtt on siiski vajalik. Seega ma arvan, et pallimängudest loobumise õigust ei peaks olema. On oht, et hakatakse emotsionaalse trauma taha peitma lihtlabast laiskust ning kui selliseid simulante on palju, siis polegi võimalik ühtegi meeskonnamängu mängida, sest lihtsalt inimesi ei jätku! Minu klassikaaslaste seas oli ka väga palju neid, kes ei viitsinud kehalise tundidest osa võtta, kogu aeg mingi uus vabandus. Küll on paha olla ja riided jäid koju ja mis kõik veel. Tüdrukud ei saanud ujuma minna, sest ülla-ülla, väidetavalt olid neil kogu aeg päevad. Eks mõnikord kindlasti olidki, aga no ilmselgelt valetajaid oli ka palju.
    Kui aga rahvastepalli juurde tagasi tulla ja alternatiivsetele lahendustele mõelda, siis õpetaja peaks nägema, kui mingi õpilase suhtes mingi negatiivne käitumismuster on tekkimas. Sel juhul saaks ta näiteks meeskonnad ise moodustada, vajadusel kiusajaid korrale kutsuda või pingile saata, seda parajalt ettevaatlikult, et kiusatavates mitte veel rohkem ebamugavust tekitada nagu neid oleks avalikult vaja kaitsta vms. Mina usun, et õpetaja roll on siin suureks abiks! 🙂

Vasta Deisi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga