Hüppan vahelduseks ka olevikku ja räägin veel ühel tähtsal teemal. Enamus teist teavad, et mul on ärevushäired ja depressioon, eks. Seoses viimasega võtan ka juba aasta aega antidepressante, mis on mind väga palju aidanud.

Kuid nüüd, antidepressandid ja rasedus väga hästi kokku ei sobi. Vähemalt need antid, mida mina võtan, võivad põhjustada katkemist ja seda ei taha ma kohe kindlasti.

Laual oli päris mitu varianti, aga otsustasin siiski võõrutuse kasuks, sest ka mina unistan elust, kus ei pea tablette iga päev sisse sööma, et funktsioneerida nagu normaalne inimene.

Ma olen hästi palju pingutanud ka ise endasse, et saaks ilma tablettideta hakkama.

Kohe päeva pealt antidepressante ei tohi ära jätta, sest see võib asja veel hullemaks teha ning loodet veel rängemalt mõjutada, aga alustasime nii, et raviarst, kes mulle antisid kirjutab, kirjutas poole lahjemad. Võtan neid kaks nädalat – täna saab nädal täis ja võin öelda, et mingeid olulisi negatiivseid muutusi ma ei näe.

Nädal aega võtan neid lahjemaid veel ning siis jätan täitsa ära, aga pean jällegi jälgima, kuidas emotsioonid on ja kuidas mul üldine enesetunne on. Ega ma ei arvagi, et iga närvitsemise peale peaks uuesti antisid võtma hakkama – emotsioonid on täiesti normaalne eluosa, raseduse ajal käib see tunnete virr-varr eriti hoogsalt eluga kaasas kuigi hetkel on mul küll pigem okei olla selles osas.

Ma olen eelmiste rasedustega ikka kohe alguses olnud üpris emotsionaalne, samas jah, hetkel on mul ju ka antidepressandid peal.

Ja kui siiski ei saa antidepressantideta, on vaja psühhiaatriga aru pidada, millise raviga jätkata, mis oleks mulle hea ja samal ajal ka beebile muresid ei valmistaks. Ma ise aga loodan, et suudan nendelt maha tulla ja saan ilma hakkama. 🙂

Praegu mingeid kõrvalmõjusid ei tunne – rasedusega kaasnevad kõrvalmõjud on hullemad ja ka vererõhutablettidega kaasnevad kõrvalmõjud. Tunnen ennast vaimselt hetkel täitsa hästi ja loodan, et see nii ka jääb.