Edit: Ma mõistan täiesti, et mul ongi kerge sellist seisukohta võtta alljärgneval teemal, kuna ei ole ise seda kogenud (loodetavasti ei peagi!). Nüüd on arusaadav, miks inimesed armastavad sõna võtta teemadel, mida nad ise läbi elanud ei ole. 😀
Arvestades kõiki neid seitset aastat, mil oleme mehega koos olnud ja lapsi kasvatanud ning kuidas mees on lastega käitunud, nendega tegelenud ja isaks olnud, on väga väike võimalus, et isaksolemine nii trastiliselt meie peres muutuda võiks, samas never know, eksole. Ma loodan, et keegi end solvatuna minu vaatevinklist ei tunne. Ilusat päeva! 🙂
Kuna eile (28.04) tulid külla mu vend oma perega, siis väga aega polnudki Roaldi saadet vaadata. Küll õnnestus mul täna olla õigel ajal õiges kohas ehk elutoas diivanil, kui saade pihta hakkas. Egas mul endal mingit kogemust elatisvõlglastega pole, v. a minu enda lihane isa, kes mind ja venda maha jättis ning elatisest polnud haisugi. Aga me olime nii väikesed, et elatisrahadest ja üldse nendest asjadest midagi mõista.
Tegelikult tahtsin ma seda osa näha just ühe inimese pärast. Blogija Gätlin. Me elasime samas piirkonnas ja käisime samas koolis ning üsna huvitav on aastaid hiljem vaadata kedagi vana tuttavat läbi teleriekraani. Ma ise küll ei julgeks telekasse oma isikliku eluga ronida, aga see-eest meeldib mulle kuulata ja lugeda teiste kogemusi, eluperioode ja muid nõuandeid.
Mõnele võib tunduda imelik ja teisele vastupidi, aga ka meie oleme mehega sellel teemal arutlenud*. Ei ole plaanis meil lahku minna, aga siiski, meie jaoks on üks paratamatu elu osa see, et inimesed lahku lähevad. Ka need, kellel on laps(ed). Mitte et me saadaks igat päeva mööda küüsi närides ja kartes, kas me homme oleme ikka veel koos, aga meil on nii igaksjuhuks ennetatavalt need asjad paika pandud. Ma nägin, kuidas mu ema mööda kohut käis ja elatist nõudis mehelt, keda ei kottinudki, kuidas tema lastel läheb. Milleks üldse selliselt vanalt siis veel pappi välja nõuda?
Nii olemegi meie otsustanud, et kui peaks kätte jõudma aeg, mil meie eluteed lahku lähevad, jäävad mõlemad lapsed minu juurde ning ülejäänud osas ei muutu midagi. Kõik jääb täpselt samaks, ainult, et me ei ela enam koos ühe katuse all ja suhted pole nii lähedased, kui kahel armunul inimesel ikka on. Mina ei taha oma laste isalt mitte mingit raha. Ma tean, et isana on ta lastel alati olemas ning põgenemisplaane nende eest ta ei planeeri. Ja nii jääbki.. kui tahab lapsed välja viia, viigu. Kui tahab näha, saab seda iga kell teha. Kui tahab neile midagi osta, jumala eest, andku minna.
Ma ei taha ja vähemalt loodan, et ei pea panema kirja kindlaid aegu, millal oleks neil parem oma isaga kohtuda. Tahan, et kõik toimuks võimalikult vabalt ja mitte stressirohkelt.
Mõistan, miks osad emad nõuavad elatist, kuid ise ma seda ei teeks. Juba sellel põhjusel, et minu meelest ei peaks isa rohkem panustama (juhul, kui näiteks ma nõuaks kolme lapse pealt maksimum elatist, see on ju suur summa kokku), kui naise ja mehe eluteed lahku lähevad. Mõlemad peaksid panema võrdselt raha, et lapsel oleks hea ja turvaline kasvada. Ja miks nõuda raha mehelt, kes ei taha oma last näha, keda ei huvita tema heaolu ja turvalisus ning elu üleüldiselt? See on kõige enam iseenda piinamine.
Minu silmis nii ongi.. Kui ei taha last, ei näe teda ja ma ei taha temaga mingit tegemist teha. Raha pole seda väärt. Aga see kõik on jällegi läbi minu prillide vaadatuna.
*Kindlasti ei ole see postitus nn ettevalmistus lugejate ja muude tuttavate jaoks, et “okoou, varsti on lahkumineku postitus tulemas”. Kindlasti mitte! Meil saab nüüd juunis, 26ndal täpselt seitse aastat ja kui kõrvad hästi kikki ajada, võib isegi mingit pulmakella sarnast häält kuulda ? (loe: mõtet abielluda).
Tead. Mina mõtlesin ka kunagi et ala ma kindlasti hakkan lapse isale last näitama, aga ma ei teadnud kunagi mida see inimene teha võib. Ta tõmbas mulle kaela 9000 eurose võla(jah isee olin naiivne ja loll) ja ta ei kavatse seda makstagi..plus pettis mind rängalt. Ja ega ta ise ka huvi ei tunne lapse vastu. (lahku läksime kui olin 4 kuud rase olnud) niisiis on ka laps minu nimel. (üksikema) ,see vastu mu praegune elukaaslane on suurepärane. Koos hakkasime olema kui laps kahe nädalane. Ja paremat isa oma lapsele annab soovida..samas kui “päris isa” on ilge M. Ei huvitu. Algul mõtlesin et peaks panema alimendid peale. Aga siis mõtlesin et mis mõttega, siis peaksin talle ka last näitama, saaks ka tema hooldusõiguse jnejne. Plus pikk protsess ja see pole seda pinget väärt. Praegu kus mu laps on 1.a. Ja 3 kuune on meie elu parem kui kunagi varem, ei suhtle lapse isaga ja ei hakkagi suhtlema sest sellel kõigel poleks nkn mitte mingit mõtet 🙂
Sellesmõttes saan aru!
Mul endal võib-olla lihtsalt hetkel kergem sellist seisukohta võtta, aga kui kunagi reaalne olukord kätte jõuab, ehk mõtlen teisiti? Ma ei tea, aga kui ma vaatan hetkel neid 7 aastat ja seda, kuidas mu mees lastel olemas on, neid kasvatab ja neile isa on, siis võimalused on väga väikesed, et see isaksolemine nii trastiliselt muutuda võiks.
Mul on hea meel, et leidsid endale kaaslase, kellega oled õnnelik ja kes on su lapse omaks võtnud. Kõike head teile! 🙂
Just. Ega me ei teagi mis elu toob. Tol hetkel mõtlesin ka mina teisiti 🙂 Teile muidugi pikka ja helget tulevikku. ??
Aitäh! 🙂
No siis Sa pead tulevikus kiiremas korras hankima endale karjääri või rikka mehe, sest kolme lapsega üksikema toimetulek isegi keskmise palgaga on keeruline, rääkimata sellest, kui sissetulek on alla keskmise (s.t juhul, kui Sa ei eeldagi, et isa toetaks igapäevaseid kulusid: lasteaed, kool, ringid, toit jne).
Milleks mulle vaja uut meest, kui mul omal kodus vana olemas on? 😀
Usun et ta môtles oma kommentaariga seda,et kui peaksid kunagi lahku minema ja ei kavatse mehelt elatist nôuda 🙂
Sain aru tegelt, aga ma ei usu, et suudaksin elada koos mehega vaid tema raha pärast. 🙂