Kui lapsed kaheks päevaks vanavanemate juurde läksid, mõtlesime härraga, et kodus küll passida ei viitsi. Samas, mingit erilist ideed ka ei tekkinud.
Oleme juba ammu tahtnud külastada Ruunawere Postimõis-Hotelli (link!), kuid siiani polnud ühtegi sobivat kuupäeva. Kõik kuupäevad, mil oleks saanud lapsed kellegi hoolde toimetada, olid broneeritud.
Lapsed said ära viidud, veetsime ühe öö kodus ning järgmisel hommikul kargas pähe mõte vaadata hotelliveebi kaudu, ehk on seal mingit head pakkumist. Ja oligi. Võtsime romantikapaketi kahele sviidis, koos kamina ja saunaga.
See otsus tuli täiesti lambist, sest esialgse plaani järgi mõtlesime kodus diivanil lösutada, head-paremat süüa ja mõnda huvitavat filmi koos üksteise kaisus vaadata.
Sättisime natuke, ma koristasin toad ära ja sõit Ruunawere poole võis alata. Ma olin elevil ja ootasin väga kohalejõudmist, sest ainuüksi piltidel tundus see koht selline hästi kodune ja mõnus.
Kohale jõudes lummas mind see ümbrus. Hotell ja restoran keset loodust. Mulle meenutasid need hooned rantšot. Sellise Mehhiko vibega rantšod. Esiti me ekslesime seal ringi ega teadnud, kust sisse pääseb, kuid õnneks liikus seal inimesi ning küsisime neilt. Pean kohe esimese asjana mainima, et teenindus oli küll väga super. Nagu ammune tuttav võtaks vastu. Teistes kohtades, kus oleme käinud puhkamas, on antud ankeet, mis tuleb ära täita ja toa võti ning aidaaa. Seal täitsin ankeedi, tädike tuli meiega tuppa kaasa ning näitas, kus miski on. Ütles meile, kust teda leida, kui peaks vaja minema või midagi küsida tahame ning soovis meile mõnusat puhkust.
Kohe panime paika ka õhtusöögi ning sauna aja, sest pakett sisaldas kahekäigulist õhtusööki ja nelja tundi sauna kasutamist. See viimane oli härra pärusmaa, sest mulle pole saunatamine kunagi istunud.
Sinine sviit oli väga mugav ja hästi sisustatud. Ühes toas oli diivan, kamin, laud, kapp ja teler, teises toas suur ja mugav voodi ning istumiskoht ja peegel, mille ees end sättida. Mina olen selline inimene, kes täiega naudib vett ja elavat tuld, seega kamin oli täiesti minu tassike teed. Ma vist oleks seal kamina ees terve öö istunud, kui vaid puid oleks jätkunud. Saime enda kasutusse ühe korvi puid, millega sain kamina ees mõnuleda umbes paar tundi. Kahekäigulise õhtusöögiga jäime igati rahule. Meile pakuti pearoaks hõrku grillitud seakooti ahjukartulite ja köögiviljadega. Seakoot oli nii maitsev, kartulid krõbedad ja hästi maitsestatud ning köögiviljad minu kõige lemmikumad. Magustoiduks pidi paketi järgi olema vaniljekreemi korvike marjadega, kuid meile pakuti kohupiimakooki šokolaadikastmes ja ma jäin väga rahule. Kook ise ei olnud üldse magus, kuid šokolaadikaste andis selle magusa maitse ning kõik oli tasakaalustatud. Ma sõna otseses mõttes veeresin sealt restoranist sviiti. Kõhud olid täis pugitud, kohvi joodud ja peale õhtusööki pandi käima saun, et saaks minna lavale mõnulema.
Ja seni, kuni härra leili võttis ja sauna nautis, sain mina muidugi oma mõmmiku lõpuni heegeldada, sest ega mina ometi puhata ei oska ju. 😀 Sain valmis ja läksin ise ka kümneks minutiks sauna ning tõdesin jällegi, et see pole ikka minu jaoks ja tulin tulema. Olime üsna kaua üleval. Vaatasime telekat, istusime kamina ees ja nautisime teineteise seltskonda. Ausalt öeldes ei tahtnudki, et see kõik lõpeks, sest tundsime end seal nii mugavalt.
Mina aga kibelesin voodisse. Eks seal oli ka muid põhjuseid, aga üks peamine oli see, et voodi oli niiiiiiiiiiii mugav. Ma sain terve öö rahus magada ega ärganud kordagi. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks seda teinud. Üle pika aja esimene kord, kus rasedana sain terve öö korralikult magada. Ehk peaks oma koduse magamisaseme rangema pilguga üle vaatama?
Nii, nagu hotelliveebi lehelt võib tagasisidet selle hotelli kohta lugeda, pean ka mina nõustuma, et hommikusöök oli ikka väga väga kesine, aga ma oman põhimõtet: “Ikka parem kui mitte midagi.” Seega mina jäin ikkagi rahule. Mulle on üsna raske pettumust valmistada.
Me läheme kindlasti sinna tagasi. Ümbrusega me väga põhjalikult tutvuda ei jõudnud, kuid toas oli olemas isegi Ruunawere matkaraja kaart, mis tundus huvitav, kuid kuna me jõudsime hilja hotelli, tahtsime toa mugavusi kogu täiega ära kasutada.
Viimased postitused
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
5 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari