Ma tunnen ennast natuke kehvasti. Süümekad on siis, kui tunnen ennast meeletult hästi ja õnnelikuna ning ka siis, kui olen kurb ja lained pea peal kokku löövad.
Esimene variant oleks nagu väga vale. Mulle on seda ette heidetud, et äsja lahku läinud inimene ja nii õnnelik. Ja kui olen kurb ning sulgun endasse, lohutatakse ja loodetakse, et kõigest sellest ruttu üle saan ning jälle rõõmus oleksin. Võta näpust nüüd, mida inimesed mulle päriselt soovivad, eksole.
Jah, kaalulangetus, see tohutu motivatsioon ja õnnelikuks olemine on need asjad, mis mind elavana hoiavad. Ka mina olen inimene, ka mul loksuvad pea kohal lained, mis aeg-ajalt kokku löövad. Ei, ma ei ole nõrk inimene, üldjuhul saan üle ja liigun edasi. Pikalt põdeja ma ei ole. Enam.
Võib-olla on selline mõtlemisviis isekas, võib-olla mitte, aga olen selgusele jõudnud, et elu on liiga lühike põdemise jaoks.
Kui ma ütlen, et olen ka inimene, oma tunnete ja mõtetega, siis mõtlengi selle all seda, et vahel vihastun, vahel nutan enda silmad peast välja, vahel mõtlen pikemaid mõtteid ja olen nukker. Iseasi on see, kas ma näitan seda välja või mitte. Üldiselt ei taha ma seda teha. Pigem hoian endale ja kannatan vaikselt. Aga! siis on oht, et üks hetk koguneb seda negatiivset enda sisse nii palju, et ei oskagi kuidagi sellega toime tulla.
Seega lihtsam on rääkida. Mõne väga hea sõbraga.
Ma olen hakanud end ka siin teile rohkem avama, aga teiega tahaksin jagada pigem oma rõõme, saavutusi, edusamme… ehk siis ainult kõike ägedat, mida elul pakkuda on.
Ma tean, et saan tulla siia igal ajal ja oma südame tühjaks puistata. Öelda välja kõik, millest mõtlen. Ma ei häbene kunagi oma sõnu. Neid sõnu, mis otse südamest tulevad.
Lihtsalt teadke, et selle paksu naha ja rõõmsa oleku all on täiesti tavaline inimene. Teie minu sisse ei näe, aga seal on varjatud just need kõige ehedamad tunded.
Olge chillid ja ärge omage arvamust inimese kohta pelgalt selle põhjal, mida ta välja näitab. Välimus võib alatihti petlik olla. 🙂 Jah, mina olen päriselt õnnelik.
Saatsin sulle e-maili:)