Self-laav

8 kuud tagasi kirjutasin ma postituse enesekindluse teemal, saab lugeda siit, kes veel pole seda teinud.

Igatahes, puhuvad selles osas minu elus uued tuuled ja mõtted ning tahtsin teiega neid jagada.

Kas ma olen tänaseks jõudnud sinna, kus mind ootab sületäis enesearmastust? Võib küll nii öelda, sest ega muidu ei laiutaks minu instagramis selfiede-armee. ? Ükski ennast vihkav naine ei postita endast nii palju pilte, kui mina seda teen viimasel ajal ja kuigi on pigem haruldane nähtus, et keegi ennast ise ilusaks nimetab, siis ma julgen seda teha küll. Ma olengi väga ilus naine ja naudin seda hetkel täiel rinnal. ?

Kuigi rasedusega olen ma ju ainult suuremaks paisunud ja võiks arvata, et see just mingit erilist enesekindlust ei süsti, tunnen ennast väga hästi. Kindlasti on suuresti asi selles, et raseduse ajal ei peagi muretsema oma kehakaalu või voltide pärast… Püha jumal, ma ju olen rase, ma peangi suurem olema! Ja voltidega!”

Kui keegi tuleb ja ütleb mulle, et olen paks, nagu siin ühe postituse all otsustati teha, pole mul vist nii suva kunagi olnud. Ma ju olen rase, oleks imelik, kui ma ei oleks “paks”. 😀

Eks ma natuke ikka kardan seda sünnitusjärgset perioodi, sest võib-olla muutun siis jälle enda suhtes väga kriitiliseks, nagu ülevalpool lingitud postituses? Vihkan peegleid ja ei taha iseennast vaadata? Nutan oma keha pärast, aga midagi ette ka ei võta?

Ega ma ju näen praegu ka, et mul on siin ja seal voldikesed ja oleks kenam, kui neid poleks, aga ma ei kurda. Ma ei hakka enam neid nähes nutma ja mõtlema, miks ma küll selline olema pean. Ma vist olen leppinud…

Neljas rasedus on mulle välimuse osas väga palju enesekindlust juurde andnud. Olen oma kehaga palju rohkem sõbraks saanud ja tegelikult ka mõtetes teinud endaga rahumeelseid kokkuleppeid, kuidas liikuda selle suunas, et veel rohkem oma kehas hästi tunda.

Mul on selgelt paika pandud plaan, millega hakkan tegelema peale sünnitust. Enam ma ei võta endale nii suurt ampsu nagu kunagi – tellin erinevaid toitumis- ja treeningkavasid ning eksperimenteerin oma keha ja vaimu peal. Ma olen erinevaid kavasid nii palju tellinud, et võiks vabalt kandideerida saatesse, kus näitavad inimesed oma enimkogutud asju. ?

Ma ei taha seda enam, sest nägin, millist stressi ja pingeid tekitas minus toitumis- ja treeningkava jälgimine ning kõndimas käimine. Millegipärast otsustasin ma neid muudatusi kõiki korraga rakendada.

Nüüd on mul selge plaan alustada seda teekonda täpselt nii, et ma oleksin samal ajal endaga rahujalal ning suudaksin keha ja vaimuga sõbralikult koostööd teha, mitte mõtetes enda keha vihata, samal ajal seda edasi pushides, lootes nii jõuda ilusama minani.

Ma ei kirjuta siia lõppu imalalt, et armastage ennast rohkem, sest tegelikult on need vaid sõnad. Ma tean omast kogemusest, kui raske on neid sõnu mõista ja päriselt nende järgi toimida. Enesearmastus ei tule käsu peale vaid ajaga, tehes oma mõtetega tööd ja vaadates rohkem enda sisse. Ma tean, kui suur osa on enese armastamise juures ülejäänud ühiskonnal ning kui raske on see mõtteline nöör oma pea ja ühiskonna surve vahel läbi lõigata.

Aga kui see nöör saab ükskord läbi lõigatud ja sinu mõtted su oma keha suhtes ei sõltu enam nii palju ülejäänud inimeste arvamusest, läheb kõik ainult paremaks. Mõtle, kelle jaoks sa tahad parem ja veel ilusam välja näha. ?