sünnipäevad möödusid aka paras tsirkus

Alustaks siis sellest, et paras pähkel oli seletada vanemale pojale, miks vennale kinke tuuakse ja temale mitte. Õnneks toodi vanemale poisiklutile samuti kõike head ja paremat.. küll pisemas koguses, aga siiski- vanaema ja vanaisa peavad alati oma lapselapsi meeles. Peagi said nad sõbralikult sõpradeks ja suutsid üksteisega asju jagada. 

Hommik algas sellega, kui pidin oma kargud alla ajama ja voodist üles tõusma- lapsed olid üleval ja muud valikut ei olnud. Kell oli umbes 8. Mõtlesin, mida ma tegema hakkan. Vaja oli tegelikult ju koristada ja süüa teha ja vaibad ära pesta ja põrandad ära pesta ja sada muud asja, aga aega oli nii palju, et ma ei teadnudki, millest ma alustama peaksin. Tavaliselt on ikka nii, et kui mõni tähtis päev saabub on juba varakult plaanid ja asjatoimetused paika seatud, kuid kui see hetk käes on, läheb kõik hoopis teist rada pidi. Nagu nüüdki. Kui mul oli plaanis koristada ja süüa valmistada külalistele, siis jooksin ma linna peal ringi, et mehele sobivaid lilli leida. Lõpuks võtsin ühest lillepoest roosid ära, sest polnud enam viitsimist ega aega joosta. 

Õnneks muidugi jõudsin ma enne kodust lahkumist kartulisalati valmis teha. Sellega oli vaja kõige rohkem mässata. Aga kõik muu toiduosa laabus sujuvalt. Pean vist mainima- thank god, et ma oma sünnat pole eriliselt pidanud. Miks? Alati on igal sündmusel draamad- inimesed kipuvad üle jooma ja enda võimeid pidama rohkemaks, kui neid tegelikult on. Ja kui me räägime siinkohal austusest, siis see puudub purjus inimestel üldse. Eriti nende vastu, kelle sünnipäeva peetakse. Ilmselt ei ole mõtet sellel teemal pikemalt peatuda. 

Süüa jäi nii palju üle, et isegi tänaseks jagus. Maitsvad toidud olid- valmistamisega ei läinud samuti palju aega. Lups lups ja valmis!

Lapsed olid rõõmsad, mina ja mees olime rõõmsad ning saime isegi vahepeal tsirkust nautida, sest peol oli inimesi, kellel olid üksteise suhtes erinevad arvamused. Kaamera taga ei viitsinudki koguaeg istuda. Sellepärast ka nii vähe pilte. 





(mitu inimest pidilt puudu, aga siin me oleme :D)

Ma olen enam kui kindel, et järgmised sünnipäevad peame lihtsalt oma perega kodus.. teeme pisikese istumise jne. 

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Lastega pildid niiiiii ilusad
    Aga see seltskonna pilt, alakad kõik v ? 😀 😀 😀 no offense, aga no jah 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari