Sünnitamine ongi köki-möki?

Juhtusin üks päev lugema Lipsukese blogi. Üldse olen hakanud rohkem tema veebipäevikut sirvima/jälgima, kuigi internetis veedan ma aega ainult siis, kui vaja kellegagi suhelda või blogiga tegeleda.

Peamiselt ajendas mind oma mõtteid kirja panema üks lauseosa: “… ainult lapsi sünnitada oskad.” või midagi taolist. Ka mulle on väga palju öeldud, et muidu olen hariduse ja harituseta loll maaplika, kes raamatuid ei loe, silmaring on miinustes, tööl käia ei viitsi ja oskangi ainult lapsi valmis vorpida ja sünnitada. Täpselt selline tunne jääb, et laste tegemine (ok, selles pole vist midagi kontimurdvat tõesti :D), raseduse kandmine, sünnitamine ja kasvatamine on mingisugune mööda minnes tegevus, mida mina, üks täiesti kasutu naine, teha oskan.

Lipsuke kirjutas, et kõrge hariduse saamine ja karjääri tegemine pole tema tassike teed. Talle meeldibki lapsi kasvatada ja olla ema. Ühest küljest ma nõustun. Ka mina pole iialgi mõelnud, et ma ehitan endale mingisuguse karjääriredeli, kus ma loodan iga aastaga aina kõrgemale ronida. Küll tahan ma lõpetada aga keskkooli, sest ma tunnen, et vajan ja pean.

Esialgu läksin ma gümnaasiumi jätkama täiesti valedel põhjustel- teised inimesed ja see, mida nemad minust arvavad. Uskuge mind, ilma selle blogitagi siin on hulk inimesi, kes arvavad, et ma olen loll maaplika ja ei oska mitte midagi teha, millegagi hakkama ei saa. Mina aga võtsingi need inimesed enda kinnisideeks. Mõtlesin, et lähen kooli ja lõpetan selle, et hiljem nende ninade all oma lõputunnistusega vehkida ja öelda: “Ma sain hakkama!”

Mida aega edasi, seda enam hakkasin õppima enda ja oma laste pärast. Põhiliselt viimaste, sest ma tahan, et nad saaksid tulevikus minu üle uhked olla. Tahan neile õpetada, et ükskõik, mis elu sinu teele veeretab (kasvõi lapse :D), alati saab õpinguid jätkata ja teha seda, mida sulle meeldib teha. Ei, minu eesmärk pole õpetada oma lastele, et mingu ja tehku lapsed sellises vanuses, nagu tahavad. Vaid ma tahan näidata, et kuigi ma sain lapse(d), siis leidsin endas ikkagi motivatsiooni ja tahet oma koolitee lõpuni käia

Ülejäänud osas samastun ma natukene Lipsukesega, sest ma tunnen, et emaks olemine ongi see, mida ma tahan teha. Nimetagem seda siis emade karjääriredeliks, kus üks naine suudab luua aastatega suurema pere, kasvatada lastest head inimesed ja anda oma panuse Eesti iivesse. Mis on selles nii alaväärset, et meie, emad, kes sünnitavad ja lapsi kasvatavad, on ära teeninud sellise näpuga näitamise? See, kuidas inimesed ütlevad või kommenteerivad: “… ainult sünnitada sa oskadki!” kõlab täpselt nagu see oleks kerge 9-17, E-R töö, mis on võrdväärne diivani lohku istumisega.

Lapsevanemaks olemine ei ole niisama persetamine ja jalgade viskamine seinale ning ootamine, et laps ise ära sünnib ja üles kasvab. Oi, kui palju ränka tööd see nõuab! Ja mina tahan olla ema. Terve oma ülejäänud elu. See ongi minu karjäär ja kui ma sellepärast mingi mõttetu molkus olen, siis olen seda uhkusega.