Sünnituseelsed probleemid

Käisin täna teist korda Paide sünnitusosakonnas. Esimene oli peale eelmist ämmaka visiiti, kui läksin tavapärasele KTG uuringule. Sealses haiglas pidid lõpurasedad selle uuringu läbi tegema, mis minu jaoks oli esmakordne. Ma pole pidanud ühegi lapsega seda raseduse ajal tegema, v.a Raimondit oodates, kui mul kahtlustati preeklampsiat ja olin sünnituseelses osakonnas sees, Tallinnas.

Täna otsustasin helistada ämmaemandale. Süda ei andnud rahu ja mind valdas kahtlustunne. Nimelt 3-4 päeva tagasi tundsin öösel kohutavat valu ülakõhus. Ma esiti arvasin, et tegemist on gaasidega. Magada ei saanud, vaevlesin ja vaevlesin, kui lõpuks see valu ka üle läks.

Peale seda ööd on mind vaevanud nõrkusehetked. Süda hakkab järsku kloppima, käed värisema, higi mööda nägu alla voolama, silme ees hakkab keerlema ja jube iiveldus tuleb ka peale. Eile oli jälle selline hoog ning mõtlesin, kas helistada ämmakale või mitte. Selle asemel viskasin pikali ja puhkasin – läks üle.

Täna tuli taas nõrkus peale ning mõtlesin, et ei kahtle hetkekski – pärast on midagi hullu või see minu poolt väga kardetud preeklampsia – võtsin telefoni ja helistasin ämmaemandale. Ta palus mul Paide sünnitusosakonda minna, KTGsse ja vererõhku mõõtma. Peale tunniajast jälgimist selgus, et kõik on korras ja mind lasti koju. Tegemist peaks olema siis tavaliste nõrkushoogudega, mida ikka raseduse ajal esineb. Öeldi, et puhkaksin rohkem ja jooksin rahustavat teed.

Küsisin veel esilekutsumise kohta, et kui beebike ei ole järgmiseks neljapäevaks tulnud (tähtaeg järgmine laupäev), mil ma ämmaemanda juurde lähen, kas saan siis saatekirja ning milliseks kuupäevaks. Ämmaemand arvas, et nii septembri lõppu – nad pidavat laskma rasedust üle kanda 41. nädalani + 2 või 3 päeva lisaks. Annavad võimaluse beebil ise tulla ja kui selleks ajaks ka ei ole midagi toimuma hakanud, hakkavad arstid torkima ja välja meelitama teda. Kõlab loogiliselt. 😀

Aga vähemalt on nüüd süda rahul, et pole miskit hullu ja kõht on lihtsalt nii raske, et vahel tekib kerge nõrkus.

Jubeee… kui ma pean septembri lõpuni oma kõhukest veel kandma… 😀