Käisin täna teist korda Paide sünnitusosakonnas. Esimene oli peale eelmist ämmaka visiiti, kui läksin tavapärasele KTG uuringule. Sealses haiglas pidid lõpurasedad selle uuringu läbi tegema, mis minu jaoks oli esmakordne. Ma pole pidanud ühegi lapsega seda raseduse ajal tegema, v.a Raimondit oodates, kui mul kahtlustati preeklampsiat ja olin sünnituseelses osakonnas sees, Tallinnas.
Täna otsustasin helistada ämmaemandale. Süda ei andnud rahu ja mind valdas kahtlustunne. Nimelt 3-4 päeva tagasi tundsin öösel kohutavat valu ülakõhus. Ma esiti arvasin, et tegemist on gaasidega. Magada ei saanud, vaevlesin ja vaevlesin, kui lõpuks see valu ka üle läks.
Peale seda ööd on mind vaevanud nõrkusehetked. Süda hakkab järsku kloppima, käed värisema, higi mööda nägu alla voolama, silme ees hakkab keerlema ja jube iiveldus tuleb ka peale. Eile oli jälle selline hoog ning mõtlesin, kas helistada ämmakale või mitte. Selle asemel viskasin pikali ja puhkasin – läks üle.
Täna tuli taas nõrkus peale ning mõtlesin, et ei kahtle hetkekski – pärast on midagi hullu või see minu poolt väga kardetud preeklampsia – võtsin telefoni ja helistasin ämmaemandale. Ta palus mul Paide sünnitusosakonda minna, KTGsse ja vererõhku mõõtma. Peale tunniajast jälgimist selgus, et kõik on korras ja mind lasti koju. Tegemist peaks olema siis tavaliste nõrkushoogudega, mida ikka raseduse ajal esineb. Öeldi, et puhkaksin rohkem ja jooksin rahustavat teed.
Küsisin veel esilekutsumise kohta, et kui beebike ei ole järgmiseks neljapäevaks tulnud (tähtaeg järgmine laupäev), mil ma ämmaemanda juurde lähen, kas saan siis saatekirja ning milliseks kuupäevaks. Ämmaemand arvas, et nii septembri lõppu – nad pidavat laskma rasedust üle kanda 41. nädalani + 2 või 3 päeva lisaks. Annavad võimaluse beebil ise tulla ja kui selleks ajaks ka ei ole midagi toimuma hakanud, hakkavad arstid torkima ja välja meelitama teda. Kõlab loogiliselt. 😀
Aga vähemalt on nüüd süda rahul, et pole miskit hullu ja kõht on lihtsalt nii raske, et vahel tekib kerge nõrkus.
Jubeee… kui ma pean septembri lõpuni oma kõhukest veel kandma… 😀
Viimased postitused
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari