***

Sünnitusvalikutest, steriliseerimisest ja diastaasist

Kolm sellist hästi huvitavat teemat, millest kirjutada, eks. Käisin eile ämmaemanda juures – täiesti tavaline rasedusaegne kontroll, ei midagi erilist. Kõik ok. Teemaks tuli ka see, kas ma veel kunagi lapsi tahan ja kuidas ma sünnitada soovin – kas keisri teel või ise sünnitada? Kuna mul üks keiser on olnud ja emakas on juba armiline, siis pidi olema võimalus valida, kas tahan ise sünnitada või keisrit.

Adeele ehk neljas laps tuli ilmale keisri teel ja mul on vist juba ununenud, kui õudne see kogemus oli, sest ma tõsimeeli kaldun ka nüüd keisri poole. Kes lugenud pole, panin eelmise keisrikogemuse kirja SIIA. Kui ma hakkan praegu võrdlema protsesse – keiser vs ise sünnitamine, siis selles suhtes on keiser lebom, et lõigatakse lahti, võetakse laps välja ja kõik. Ei ole mingeid tuhusid, mingeid presse ega midagi. Lihtsalt tehakse see asi valuvabalt ära.

Aga pärast…. see taastumine keisrist. Ise sünnitades olen ma suht ruttu jalule saanud ja olemine on täitsa okei olnud, v.a number kahe tegemine. 😅 Pärast keisrit aga olin ma 24h jumala outis ega suutnud midagi teha ja kuidagi olla + need süstid (olid vist? Ma täpselt ei mäleta), millega kutsuti esile emaka kokkutõmbeid, küünalde pärakusse panek jne… no ega meeleldi ei elaks seda läbi enam. 😅 Aga siiski kaldun nüüd keisri poole, sest keisri ajal saaks lasta ka ennast ära steriliseerida. Kui see kõhuke juba lahti lõigatud on, on mõistlik see ka ju ära teha.

Ma olen selles osas ka nii kahe vahel. Ma tean, et ma ei taha lapsi enam, aga samas see steriliseerimine tundub eriti suur “trauma”, mida iseenda emakale teha. Ma ei tea. Augusti lõpus lähen naistearsti juurde, kes pidi siis täpsemalt rääkima mulle steriliseerimisest ja kõigega, mis sellega kaasneb. No ja mul ämmakas ütles, et on ka naisi, kes pärast sterrimist on rasedaks ikka jäänud ja 100% kindel kaitsevahend on no sex. 😅

Seda ma ei mõtle, et äkki ma ikka tahan lapsi veel. Ma ei usu. St ma olen kindel, et ei taha. 5 on nagu täitsa okei arv, millega ma mõistuse piires hakkama saan ja kui nemad juba kõik selles vanuses, et ma saan elu vabamalt võtta, siis vaevalt mul kupli all midagi sassi lööb ja tekib mõte uuesti see hullus läbi teha. 😅 a mine sa tea, eksole! Nali.

Kolmas oluline teema – diastaas. Ma ise kahtlustan, et see tekkis mul juba peale esimese lapse sündi, aga ametliku diagnoosi sain pärast neljandat sünnitust, sest siis ma alles mõtlesin, et peaks äkki arsti juurde minema ja laskma kontrollida. On küll. 3cm. Pole midagi katastroofilist, aga samas kõht on ees – tee, palju tahad trenni, ei lähe ta kuhugi, eriti, kui teed harjutusi, mida diastaasiga üldse ei tohigi teha.

Mis see diastaas on? Ma ümber kirjutama ei hakka – panen siia lingi: Mis on diastaas?

Ma olen endal seda aastatega hullemaks muutnud erinevate treeningkavade – ja programmidega, kus on täiesti tavalised harjutused. Diastaasi puhul aga on spets harjutused, mida teha tohib. Paljud seda ei tea. Mina ka ei teadnud. Nüüd olen õnneks targem.

Et mul see diastaas hullemaks ei läheks, kasutan ma hetkel rasedusaegset tugivööd, Lola&Lykke brändi oma, mille saatis mulle KidsMed.ee e-pood: https://kidsmed.ee/rasedusaegne-tugivoo

Tugivöö on üldse raseduse ajal väga kasulik kanda – vähendab pingeid seljas, hoiab kõhtu natuke ülevalpool, et laps ei avaldaks põiele väga survet ja mul on küll kuidagi kergem olla. Eriti veel kuna mul kõht diastaasi tõttu on palju suurem. Alaseljale ei lange ka nii suur raskus, kui vöö peal on.

Aa, ja, kui ma siin tugivöödest juba räägin, siis mulle meenus, et kuni reedeni annab kood janeblogi Lola&Lykke tugivöödele – rasedusaegsele ja järgsele 20€ hinnas alla! Osta saad siit!

Ma varem pole ühegi rasedusega kasutanud tugivööd ja no, kus ma elanud olen, mõtlen ma? See teeb olemise palju palju kergemaks. Kindlasti hakkan ka pärast sünnitust kandma tugivööd.

Mis puudutab aga diastaasi teemat, siis sellega on ka nii, et noh, peale sünnitust tahaka kontrollida uuesti, kui suur see diastaasike mul on. Idee poolest tahaka tegelikult üldse minna kõhuplastika operatsioonile ja lasta oma kõht korda teha. Mitte, et ma temaga rahul poleks. Enamus ajast on ta niikuinii pluusi all, aga seljale on raske koormus, kui mingi kõht pidevalt ees on. Tühi kõht – kõht on ees. Täis kõht – siis oleks nagu rase. 😀 Aga eks näis, sinna veel aega on ja olgem ausad, see kõhuplastika pole just odav lõbu. Keegi peab kas a) oma neeru maha müüma või b) OF konto avama. Kes, seda seletab aeg. 😅

Seniks aga on mul tähtsaid valikuid teha siin. Eks näis, mis lõpuks siis saab.

25 thoughts on “Sünnitusvalikutest, steriliseerimisest ja diastaasist”

  1. Minu jaoks tundub see steriliseerimine niiiiiiiii suur ja nii hirmutav otsus… et me ju pole veel 30 isegi mitte.. kes ütleb, et me 40selt veel ühte beebit ei taha, kui eelmised lapsed ju nii suured.. 😀
    Töötan ise naistearsti assistendina ja on igapäevane nähtus, et 40+ naised tulevad jutuga, et nüüd lõpuks leidsid õige mehe, kellega lapsi saada.. või et tahaks uuele mehele ka lapse kinkida.. või üks tuli jutuga, et ta 7 aastanr on intensiivis ja tõenäoliselt enam sealt välja ei saa, et tahaks uut beebit.. et noh, never knows, mida elu toob ja mida mõtleme 10 aasta pärast 🙂

  2. Kas sellega oled juba kursis, et kui tehakse steriliseerimine, siis kas algab juba menopaus? Või päevad käivad ikka edasi? Selles suhtes, et menopaus pidi väga ebameeldiv olema osade jaoks ja päris haige, kui see juba nii noorelt hakkaks..

    1. Ma ei tea, ennast ka huvitab. Eks augusti lõpus, konsultatsioonis saan targemaks. 🙂

      1. 7a tagasi sündis neljas laps teise keisriga,lasin ka sterilisatsiooni teha. Päevad kui kellavärk iga kuu,menopausi mul 45a veel pole ja isegi munarakud pidud kasutatavad olema kui ikka sooviksin lapsi,kehavälise viljastusena siis. Siiani ei ole rasedaks ka jäänud😃

    2. Ma ei soovita steriliseerida. Mul õde ka plaanis teha, aga arst rääkis suurtest riskidest/tervise hädadest, mis võivad pärast tulla, siis ta loobus. Meestel pidi olema see protseduur lihtsam ja taastumine kergem, kui naistel. Aga eks see lõpuks on ikkagi iga inimese enda otsustada. 😊

    3. Menopaus sõltub munasarjadest, mitte munajuhadest 😀 ka siis ntks, kui naisel emakas eemaldatakse, aga munasarjad alles jäävad, ei alga menopaus 🙂

    4. Lasin peale kolmanda lapse sündi ennast steriliseerida. Kuna nagunii oli keiser siis tehti kohe ka steriliseerimine. Sellest on nüüdseks möödas juba 11 aastat. Kuna kõik on sündinud keisriga. Ja tean, et enam lapsi ei taha. Otsus on olnud õige. Päevad käivad nagu kellavärk ja midagi teistmoodi küll ei ole. Tunne on hea, kui ei pea mõtlema, kas jään rasedaks või mitte. Menopausi ei ole…se vast tuleb vanemas eas . Olen väga rahul, et selle otsuse kunagi tegin.
      Jutud on alati hullemad.

    5. Steriliseerimine on munajuhade kinni sidumine, mitte keegi sinu munasarju välja ei võta, seega organismis ei muutu mitte kui midagi. Ainus asi nagu juba enne mainitud, siis mingi väike rasestumisrisk jääb ikka.

  3. Viljandi haiglas paar aastat tagasi midagi pärakusse ei topitud😆. Valuvaigistit saab süstina ja päris tihti käivad sutsu tegemas. Väga toredad arstid ja õed seal🙂

  4. Kui plaanid Viljandis sünnitada, siis siin on keiser ainult üldnarkoosis ja keegi küünaldega surkima ei tule 😄 valuvaigistavad süstid kannile pole hullu 😄

  5. Mehel on oluliselt kergem lasta end lõigata. Ja kui lapsepõlv tuleb, siis meestel saab juhad uuesti kinni siduda ja kõik jälle toimib. Naistel lõigatakse läbi ja tagasi kokku enam juhasid oppida ei saa. Pluss meestel lõikus odavam ka.

  6. Minul seljataga 2 tavasünnitust ja 1 keiser. Aasta pärast keisrit tehtud ka sterriliseerimine.
    Ise sünnitus- mega rõve ja raske kogemus. Kuu aega olin lapiti ja lõhki.
    Keiser- täielik lebo 😀 esimesed 48h olid rõvedad just need kokkutõmbed aga kolmandal päeval kalpsasin juba täiega ringi. Nädal peale keisrit ei saand väga arugi, et mingi op oleks olnud.
    Sterriliseerimine- minu naistearst oli ka minu kirurg. On ka sünnitusosakonna juhataja tema range soovitus oli, et mitte ei lõika munajuhasid läbi vaid need eemaldatakse täiesti. Kuna munasarja vähk saab alguse just munajuhast ja kui neid juba kirurgiliselt torkida siis kohe ära võtta. Siis on ka sott kindel, et lapsi ei tule, kui siis jääd oled meditsiini ime 😄
    Igatahes mina nii ka tegin ja väga rahul otsusega. Samuti oli see op kerge minu jaoks.

  7. Minul oli 3 keisrit, ja viimane oli nii kergete mõjudega, et ämmakas kes enne koju minekut kontrollimas käis ütles, et nagu polekski sünnitanud, nii et kõik keisrid ei ole ühe sugused nagu ju sünnitusedki. Mina lasin ka ära steriliseerida elu parim otsus, sest miks ma peaksin mingeid geemilisi asju ennda peale toppima või neid sööma.

  8. Steriliseerides eemaldatakse munajuhad, seega edaspidine rasestumine pole mitte kuidagi enam võimalik. Kuna munasarjad jäetakse alles, siis toimub menstruatsioon ka edaspidi ja mingit menopausi ei alga.

  9. Olen ka mõelnud,et kui peaks juhtuma et kui on vaja keisrit kas on ka väga hull taastumine kui juba munaraku korje taastumine võtis mul väga kauua ,et kuidas siis veel on kas poole hullem . Aga nohm eks see nii on kunagi ei tea ette kuidas läheb see kogu protsess üldse.

  10. Töötan viljatusravis ja teate kui palju naisi siia käib, kes on olnud 500% kindlad, et nemad enam lapsi ei taha ja on ennast steriliseerinud ja nüüd nutavad krokodillipisaraid, et selle otsuse on teinud. Arvan, et see otsus tuleb teha sellisel juhul kui rasedus on juba ema tervisele ohtlik ( väga palju keisreid, kroonilised haigused jne). Alati ei aita ka siis kehaväline viljastamine enam.
    Loen siin kommentaare, et las siis mees laseb oma seemnejuhad läbi lõigata. Päriselt? Et kui peaks midagi suhtega juhtuma ja mees tahaks uue naisega lapsi saada siis jumala eest enam ei saaks? Siis aitab vaid kehaväline viljastamine, kus mehe munand tuleb lahti lõigata, et sugurakke saada ja see ei anna ka 100% tulemust. Seda protseduuri ei või teha lõpmatuseni, kuna see on mehe kastreerimine. Ärge elaga hetkes. Alati võib suhtega midagi juhtuda, alati võite ise ümber mõelda. Rasestumisvastaseid vahendeid on nii palju ja kindlasti leiab sealt midagi muud kui nii äärmuslikud meetodid. Praegu on IVF kõigile (kuni 41) tasuta. Aga võimalik, et liigume sinna suunda, et vabatahtlikult steriliseeritud hakkavad ise selle eest maksma .

    Iga keiser suurendab emaka rebenemise ohtu, vahet pole kas keisrite vahe on 2 või 10 aastat. Mis siis, et su sõbranna/naabrinaine või kes iganes on teinud juba 5 keisrit ja kõik hästi aga kõigiga ei pruugi nii hästi minna. Olin alles hiljuti tunnistajaks kus sünnituste vahe oli 10a ja eelmine oli erakorraline keiser ning nüüd vaginaalne sünnitus. Avanemisperioodi ajal rebenes emakas. Päästis see, et nad olid juba haiglas, muidu oleks see pere olnud ilma ema ja pisi vennata.

    1. Ma enda puhul tean 200%, et ma ei saaks iial kellegi teisega last, sest see on mu põhimõtete täielik vastand. Olles kasvanud ise peres, kus mul on kasuisa ja tundes seda ebavõrdsust… ei usu mina, et keegi on suuteline oma last ja teise inimese last samaväärselt kasvatama. 🙂

  11. Juba lause “keisri valin” on vale. See on lapsele mega trauma ja keistrilastel on madalam immuunsus. Olen ise saanud erakorralise keisriga lapse ja kunagi sellist asja ise ei valiks.

  12. Mina küsiks ,et kus kohas ja kes kontrollib diastaasi? Tahaksin ka kontrollida lasta seda , aga ei oska kuhugile pöörduda.. igas olekus on mul kõht ees ☹️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.