Suremas

Vahi aga vahi, kui tähtis mulle blogimine on, et siia oma viimaseid sõnu tulen kirja panema. 😀 Ok, ok, asi nüüd nii hull ka ei ole.

Suremas olen, aga mitte päris sõna otseses mõttes.

Ma ühes eelmises postituses mainisin, et Raimond oksendas kolmapäeva õhtul terve meie toa täis. Noh, see jätkus sellega, et neljapäeval oksendas Kristofer uuesti meie toa täis. Küll mitte tervet tuba, sest vaadake, kui väike ta on, aga oma voodijagu küll.

Viskasime veel Geiduga nalja, et näe, mulle söögitegemine väga ei meeldi, aga viimased kaks päeva olen just mina kodus süüa teinud ja tulemus on käes. Kõik ropsivad! Ei kuulu mina ikka kööki. 😀

Täna öösel jõudis järg Hendrikuni. Nad olid otsustanud Raimondiga ühes voodis magada. Wrong! Vaesed lapsed, ma ütleks.

Peale seda, kui Hendrik ennast tühjaks oksendas, kukkus Geit seda tegema. Mina pooleldi magasin, pooleldi olin üleval, et lapsi valvata ja nad oma ropsi sisse ära ei lämbuks. Suuremate poiste pärast ma nii palju ei põdenudki, aga just Kristofer. Ta küll tõusis automaatselt ruttu istuli, kui oksendama hakkas, aga siiski.

Ma juba endamisi mõtlesin, millal järg minuni jõuab. Oksendamine on kõige rõvedam asi, mida ma elus teinud olen ja vihkan seda totaalselt. Isegi, kui keegi mulle milli annaks, ma ei teeks seda iialgi.

Igatahes, hommikul kella 7 ajal, kui kõik õndsat und magasid, mõtlesin vetsu minna ja sinna ma jäingi, oma sisikonda välja oksendama. Ma hakkasin lausa keset seda nutma, sest lõppu ei tundunud olevatki, aga hingata oli megaraske.

Aga peale seda oli nii hea olla, nagu oleks mingisuguse deemoni endast välja oksendanud.

Hommikul esimese asjana võtsin perearstiga ühendust ja tervitame pere uusimat liiget – kõhuviirus! Saime toidusoovitused, mida süüa ja mida mitte. Kuigi lapsed lippavad siin ringi, nagu poleks öösel hullu okserallit maha pidanud, siis mina olen küll väga nõrga olemisega. Ei jaksa voodistki välja tulla.

Käsi me peseme küll üsna tihti, aga tundub, et nüüd tuleb seda veel rohkem teha. Peske teie ka käsi ikka korralikult!