suvi on nüüd selja taga

Tuleb tunnistada, et aeg lendab megakiirelt. Mitte, et selles midagi erakordset või uut oleks.. aga vahel on kahju. Ei, ma ei igatse suve ja kuigi põhikoolis käies ei tahtnud ma mõista, miks need aastaajad peavad sellises järjekorras olema, siis tänaseks olen ma nende loomuliku käiguga rahul. 
Miks on nii, et noorena koolis käies ei tahtnud ma seal üldse olla, lasin vahel poppi ja ei viitsinud tunnis mõnikord kaasa teha, aga nüüd, käies uuesti koolis, võiksin ma siin kodus teha pooleaasta materjalid ette ära, sest õppimine tundub minu jaoks nii huvitav ja põnev? Vahet siis pole, et mõnda asja ma ei oska ja mõne ainega tahaks hüvasti jätta, sest nutt tuleb kurku, kui erinevaid õppematerjale vaadata. 

Suvi oli ilus, aga ma ütlen endale, et järgmine suvi tuleb veel põnevam ja ägedam. Kui see aeg siiamaani on lennanud nii kiirelt, lendab ta ka edasi. Varsti on juba minu sünnipäev, vanema poja sünnipäev ning jõulud. Oh, seda imelist aega! Ja lõpuks aastavahetus. See kõige ilusam öö terves aastas, minu meelest.

Lapsed magavad. Ma olen üleval ning istun diivanil. Ma mõtlen, millest kirjutada veel. See on vist esimene kord terve blogimise jooksul, kui mulle vaatab vastu poolik postitus ja ma mõtlen, kuidas seda täiendada. 
Ühest küljest igatsen ma suve, kus sai pea igapäevaselt ujumas käidud, päikese käes lebotatud ja vabalt võetud. Tunnen, et see oli viimane suvi, kui sain nii vaba olla. Järgmisest kuust tööle (mul esmaspäeval juba esimene töövestlus!), mis ilmselt ei saa ka olema minu unistuste töö, sest põhihariduse (ahjaa, see ei pidavat olemagi haridus!) ja pooliku keskharidusega mingit laia valikut ei ole. Ja keda selles süüdistada? Ikka iseennast. Muidugi. Ega ma ei olegi oma valikutes kedagi teist süüdistanud. Või mis süüdistamisest siin jutt käib? Ma ei ole teinud midagi väära, et oma valikuid mõjutada. Ma olen teinud kõike teadlikult ja tahtlikult. Seega, ei süüdista ma ka iseennast. Ma olen lihtsalt õnnelik inimene- kahe lapse, armastava mehe ja oma koormaga, mida ma heameelega kannan.

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Väga armas blogi on Sul!

    Sa võiksid oma eelmise nädala trenni/toitumise kohta kokkuvõtte teha jälle 🙂

  2. r sa says:

    Sa oled niii ilus pildil. Ja minul on hea meel, et sammud vapralt edasi. Töökust, edu ja tervist teie armsale perele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

7 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari