suvi on nüüd selja taga

Tuleb tunnistada, et aeg lendab megakiirelt. Mitte, et selles midagi erakordset või uut oleks.. aga vahel on kahju. Ei, ma ei igatse suve ja kuigi põhikoolis käies ei tahtnud ma mõista, miks need aastaajad peavad sellises järjekorras olema, siis tänaseks olen ma nende loomuliku käiguga rahul. 
Miks on nii, et noorena koolis käies ei tahtnud ma seal üldse olla, lasin vahel poppi ja ei viitsinud tunnis mõnikord kaasa teha, aga nüüd, käies uuesti koolis, võiksin ma siin kodus teha pooleaasta materjalid ette ära, sest õppimine tundub minu jaoks nii huvitav ja põnev? Vahet siis pole, et mõnda asja ma ei oska ja mõne ainega tahaks hüvasti jätta, sest nutt tuleb kurku, kui erinevaid õppematerjale vaadata. 

Suvi oli ilus, aga ma ütlen endale, et järgmine suvi tuleb veel põnevam ja ägedam. Kui see aeg siiamaani on lennanud nii kiirelt, lendab ta ka edasi. Varsti on juba minu sünnipäev, vanema poja sünnipäev ning jõulud. Oh, seda imelist aega! Ja lõpuks aastavahetus. See kõige ilusam öö terves aastas, minu meelest.

Lapsed magavad. Ma olen üleval ning istun diivanil. Ma mõtlen, millest kirjutada veel. See on vist esimene kord terve blogimise jooksul, kui mulle vaatab vastu poolik postitus ja ma mõtlen, kuidas seda täiendada. 
Ühest küljest igatsen ma suve, kus sai pea igapäevaselt ujumas käidud, päikese käes lebotatud ja vabalt võetud. Tunnen, et see oli viimane suvi, kui sain nii vaba olla. Järgmisest kuust tööle (mul esmaspäeval juba esimene töövestlus!), mis ilmselt ei saa ka olema minu unistuste töö, sest põhihariduse (ahjaa, see ei pidavat olemagi haridus!) ja pooliku keskharidusega mingit laia valikut ei ole. Ja keda selles süüdistada? Ikka iseennast. Muidugi. Ega ma ei olegi oma valikutes kedagi teist süüdistanud. Või mis süüdistamisest siin jutt käib? Ma ei ole teinud midagi väära, et oma valikuid mõjutada. Ma olen teinud kõike teadlikult ja tahtlikult. Seega, ei süüdista ma ka iseennast. Ma olen lihtsalt õnnelik inimene- kahe lapse, armastava mehe ja oma koormaga, mida ma heameelega kannan.

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Väga armas blogi on Sul!

    Sa võiksid oma eelmise nädala trenni/toitumise kohta kokkuvõtte teha jälle 🙂

  2. r sa says:

    Sa oled niii ilus pildil. Ja minul on hea meel, et sammud vapralt edasi. Töökust, edu ja tervist teie armsale perele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

2 kommentaari

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

10 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari