Käisime täna Kristoferiga esimeses taastusravi tunnis. Ma ise ootasin, et hakkab hull võimlemine pihta, juhendaja ees ja mina järgi, aga väga mõnus, rahulik istumine oli.
Juhendaja küsis, mida Krissu teha oskab, näitasime ka kõik ette ja ta oli lapsega väga rahul. Edasi näitas ta mulle harjutusi, kuidas last käputama saada või kuidas teda istuma ajendada ning lõpuks ka mõned harjutused, kuidas vältida olukorda, et laps põlvili olles näoli ei kukuks ja kuidas koera asendist püsti tulla.
Lihtsad harjutused, aga kuna Krissul on võõrastamisperiood, ei sujunud need just eriti rahulikult. Nii, kui võõras tädi ligi tuli ja oh issand, ka sülle julges võtta, lasti selline kisa lahti koos pisaratega.
Õnneks on harjutused väga lihtsad ja mitte midagi peadmurdvat nendes ei ole. Kodus väga lihtne läbi viia.
Rääkisin ära, milles perearst probleemi näeb ning juhendaja arvas, et Krissul ei ole tegelikult areng aeglane ning ta teeb kõike just nii nagu üks normaalne laps. Näiteks see, et ta hakkas ennast seljalt kõhule keerama kuue kuuselt, on igati ok. Lapsed õpivad seda üldjuhul seitsmenda elukuuni. Kui hetkel ta ennast ei keeraks, oleks see juba probleem ent ta ei näinud midagi, mis vajaks taastusravi ja Krissu võimed on täiesti eakohased.
Jalgu mudis tal samuti ning mingeid erilisi lihaspingeid ta ei täheldanud, mida perearst kahtlustas.
Meil oli kirja pandud neli aega ja juhendaja arvas, et Kristofer ei vaja neid tegelikult. Kui kodus igapäevaselt harjutusi teha, on kõik täiesti jonksus, aga aegu raisku ei lasknud ja läheme hoopis teise juhendaja all vette sulistama. Midagi halba see ju ei tee.
Mina olen jälle natuke murevabam, sest perearst külvas minusse ikka selle murepisiku, kui toonitas, et laps PEAB 9.elukuuks roomama, istuma ja ennast juba toe najal püsti tõstma. Taastusravis öeldi, et mõni laps ei hakkagi roomama ja jätab selle etapi üldse vahele.
Iga lapse areng on individuaalne ning suured arengud võivad toimuda täpselt sama kiiresti, kui üks sõrmenips. Mäletate, muretsesin sellepärast, et Kristofer veel ei keera ennast? Mõned päevad hiljem tegi ta seda täiesti ootamatult.
Kuidas siis aru saada, kas perearsti mure on põhjendatud või ei? Miks üldse ühe ema sisse sellist muret külvata, kui taastusravis öeldi, et lapse füüsiline aktiivsus on täiesti eakohane? Meil tuleb perearsti visiit kuu lõpus ning ma võtan kindlasti selle teemaks, miks on vaja lapsele peale suruda teatud arenguetappe. Selleks ja selleks ajaks ta PEAB neid asju juba tegema….
Ja siin kohal ei taha ma öelda, et las nüüd iga laps areneb oma tempoga. Kui te ikka märkate, et lapse arengus on tõesti midagi mäda, ala kaheksa kuune ja ikka veel ei keera, võiks sellest arstile teada anda ja nõu pidada. Kuigi ma usun, et igakuistel visiitidel arutatakse nende asjade üle niikuinii.
Päris nii ei ole, et võiks jäädagi ootama. Kui laps ei keera 8-kuuselt, võib olla, et tal on puudu mõni oluline tegevuseeldus ja kaotsi on läinud mitu head kuud, samal ajal võivad lapsel süveneda ebaõiged liigutusmustrid (näiteks üritab keerata ülesirutusega). Üldises plaanis on täiesti õige, et ca 6-kuused lapsed, kes ei keera seljalt kõhule, võiks perearst suunata spetsialistile (taastusraviarst, füsioterapeut), seda eriti siis, kui laps ei taha eriti ka kõhuli olla. Muidugi ei pea sealjuures emasid ilmaasjata muretsema panema, perearst ei oskagi hinnata, kas keeramine on kohe-kohe tulemas või on selle taga ka mõni probleem. Füsiotel on ka oma “punased lipukesed” ja 7. elukuuks ikka peaks laps keerama seljalt kõhule. Kuna järjekorrad on ka ja mõnikord ei saa nii ruttu spetsalistile, siis 6 k on paras see piir tõmmata, millal peaks hakkama mõtlema, kas lapsel on kõik okei.
P.S. Minu laps hakkas keerama 6k 3n vanuselt ja kohe tulid järjest muud oskused, 7,5k juba ajas püsti ennast.
Ma proovisingi viimase lõiguga öelda, et ootama ei tasu ka jääda ent ilmselt nendel teemadel vesteldakse visiitide ajal. Mul arst juba neljanda kuu visiidil ütles, et oooo laps peaks juba nagu keerama ennast. 😀
Võin kinnitada, et mu esimene laps ei roomanud, aga teine pani põrandal ringi nagu sõdur kaevikutes ?
Sellisest kahtlustused perearsti poolt kindlasti panevad lapsevanema muretsema, aga mina vaataks asja jällegi teistpidi. Väga paljud perearstid ei süvene üldse patsientide probleemidesse. Nad ei vaevugi saatma erialaarstidele kontrolli. Mina isiklikult olen väga rahul, kui perearst saadab lapse erialaarsti juurde kontrolli. Endal vähemalt süda rahul, kui spetsialistid üle vaadanud on lapse. Ja seda olen ka emaks olemise ajal õppinud, et enne ei vaeva oma pead muretsemisega, kui diagnoosid ja mured on kinnitanud omaala spetsialistid. Liigne stress mitte millegi pärast nii endale kui lapsele 🙂