taevaisa, anna armu

Alustame sellest, et ei, ma ei ole usklik. Mitte et selles midagi imeliku oleks. Vastupidi. Igal inimesel oma uskumused ja tõekspidamised ning ma ei vaata teps mitte viltu inimeste suunas, kes käivad kirikus ja usuvad seda kõige kõrgemat seal taevapiiril. 

Ma ei tea, kust ma selle harjumuse olen külge korjanud, aga iga kord, kui mul läheb halvasti (ehk koguaeg :D), armastan ma mõelda, et millega ma selle taevaisa olen küll välja vihastanud, et ta mulle nii palju jama ja kannatusi on saatnud. Eks ma olen ise ka temperamente, uhkust täis ja ülbe olnud. Nina püsti ajanud ja käitunud sitasti. Võibolla on see siis karma, mitte see vaene habemega mees seal pilvepiiril, kes peab niigi seda jama taluma ja vaatama, mis meie planeedil toimub. 

Eile mõtisklesin pikalt, kui palju on meil kodus nõusid katki läinud. Alles eile ajas kass laualt taldriku maha. Oh jess, ehk mu õnn pöördub ja lõpuks hakkab milleskis vedama ka. Shit happens, aga ei. Nüüd peame jõuludeks uue kodu leidma ja sada muud häda veel. Siis mõtlesin ma, et noh, inimesed armastavad uskuda, et mustad kassid toovad õnnetust, aga mul ju on kodus must kass. Täiesti üleni must. Ja nii kaua kui ma mäletan, et ta meil olnud on, täpselt nii kaua on kõik metsa jooksnud. Ok ok, kerge süüdistada kassi, aga ma ise seda musta kassi värki ei usu. Tegelikult ei usu ma üldse midagi, aga kergem on ju rasked perioodid ja probleemid veeretada millegi sõnulseletamatu kaela. Olgu selleks siis must kass, taevaisa või needus. Inimese fantaasiad on piiritud. 
Aga noh, selles olen ma kindel, et killud õnne ei too. Täiesti. Ja ma tean, et on olemas inimesi, kellel on veel suuremad probleemid, kui talvel kuuse alla jäämine. Ja ma tean, et vingumine tekitab veel rohkem masendust ja negatiivseid emotsioone. Ja ma tean ka seda, et inimene (enamasti mina :D) ei saa kõndida ringi koguaeg suu kõrvuni. Välja arvatud tööl. Ma tõsimeeli olen seal rõõmupall. 

Tšiiiisas, ma otsisin pool tundi siia mingit naljakat gifi. Aahhh, khuuli õhtujätku 🙂

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Kaine sa kül plnd seda kirjutades.. 🙂
    Aga muidu ei tohiks raske olla üürikat leida ju? Aind et sul koer ja kassid. Lapsed ka. Kas te vanemate juurde ple mõelnud kolida? Ja enda koerast pole sa ikka kirjutanud 🙁
    Üleüldse Jane, nii vähe postitusi viimasel ajal, ürita seda asja parandada, eks 😀

  2. Jane Almers says:

    Mis ma ikka siia tulen kirjutama, kui ma ööd ja päevad jutti nii halastamatult joon, et kaine peaga ûhtegi postitust valmis ei suuda vorpida 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari