Ma olen räige suhtleja. Mitte sellesmõttes räige, aga ma olen lihtsalt suhtleja hing. Kui ma inimestega suhelda ei saa, hakkan mööda seinu üles ronima. Mitte päris sõna otseses mõttes, aga muutun üsna kärsituks. Nüüd ma tean, miks need heiterid on nii püha viha täis, nagu nad on. Istuvad teised kodus ja ei suhtle inimestega. Ma ju tean, olen ka kodus istunud ja heitinud. 😀
Igatahes tahtsin ma tähelepanu pöörata kõigile teile, kes te olete mulle blogimise ajal üldse kirjutanud. Alati on need kirjad alanud “Sorry, et sulle kirjutan…”, “Ma loodan, et ma sind ei tüüta…”, “Kirjutan sulle, aga sa ilmselt ei vasta..”, “Mõtlesin kaua ja võtsin nüüd julguse kokku, et sulle kirjutada..”, “Sorry, kui sulle on seda juba öeldud…” lausetega ja igal korral, kui keegi nii kirjutab, tahaks peast kinni haarata. 😀
Kas ma olen tõesti jätnud endast mulje, et ma ei viitsi teile vastata või te olete mu jaoks tüütud või kas ma olen niiiii hirrmus, et julgust peab lausa koguma mulle kirjutamiseks?
Ma enda arust olen jumala muhe tšikk, mulle meeldib suhelda ja kirjutada. Mulle meeldib inimestega hästi läbi saada. Muidugi ei trügi ma kellelegi külje alla, aga absoluutselt iga kiri, mis mulle saadetakse, ja olgu see samasugune kui eelmine või hoopis midagi muud, on minu jaoks hinnalise väärtusega. See näitab mulle, et inimestele läheb korda, nad hoolivad ja tunnevad huvi.
Seega, kui keegi veel kahtleb selles, kas mulle kirjutada või ei, siis ma.. Ma ei tea, mis siis saab, aga luban, et oma virtuaalseid hambaid ma käiku ei lase. Olen chill, ole sina ka! 🙂
mul teemast küll välja küsimus aga kus kojast on pärit see ilus kardigan???
Naabrinaiselt 😀