Nüüd on siis teada, miks viimased nädalad on nutusemad kui eelmised. Tegelikult ma aimasin, et eks need hambad tulemas on, sest Kristofer juba ammu topib kõike suhu, ilastab nii mis kole, ja igemed on paistes.
Ta ilastas siin vahepeal nii palju, et kasulikum oleks olnud mähe ümber pea tõmmata. Ma reaalselt vahetasin tal 563 korda päevas riideid, sest nii, kui ma uue body selga panin, oli see sekundeid hiljem läbimärg. Täiesti alasti ei tahtnud ka last nagu hoida.
Kusjuures, kui Kristoferiga kõrge palaviku ja köhaga EMOsse läksime, arvati, et need sümptomid on hammaste tulekust põhjustatud. Ma isegi arvasin seda, aga lõpuks diagnoositi ikka bronhiit, mitte hambad.
Võrreldes neid kahte hammast eelmiste laste esimeste hammaste tulekuga, siis nemad küll sellist kisa ei teinud. Hambad tulid märkamatult. Üks päev lihtsalt vaatasin, et kaks valget otsa kasvavad igemest välja ja kõik.
Kuna ma juba kuu aega tagasi aimasin, et hakkavad hambad tulema, olen mõnel korral ikka uurinud ta suud ja sisimas lootnud näha neid kikukesi. Täna mõtlesin, et tšekkan uuesti, tõmbab teine oma suud viimastel päevadel kole krimpsu, nagu väike vana memmeke, kes on oma proteesid just veeklaasi visanud. Ja näe oligi – ja lausa kaks tükki! Ohsajutt!
Selle nädala jooksul on Kristofer ennast keerama hakanud ning nüüd üllatas meid kaks kikut alumisel korrusel. Kas saab veel ilusam nädal olla?
Kas Kristofer saab juba lisatoitu ka, püreesid nt? Kui jah siis kui vanalt andma hakkasid?
Me nüüd vaikselt hakkasime andma jah. Proovime erinevaid soolaseid,kuid need ei taha üldse kuidagi minna. Magusat ei taha ka anda, äkki ei tahagi hiljem soolast. Proovime edasi. 🙂