***

Tunne nagu supernaisel

Ma tunnen ennast täna nagu supernaine. Heheee. Ei tõusnud küll väga vara nagu argipäevadel, mingi 10.30 ajal… või oli see 11.30 ajal? Kurat, kes seda enam mäletab. No tavapärasest hiljem igatahes, sest argipäevadel tõusen 7 ajal, et Hendrik ja Raimond kooli/lasteaeda saata.

Mul oli öösel ja hommikul räme alaseljavalu. Mul on see päevade ajal üsna tavaline. Vahepeal ongi nii rets, et isegi vetsus on raske käia. 🤣 Sellest hoolimata pakatan ma täna energiast.

Hommikul lösutasin veits aega diivanil ja kogusin jõudu. Lõpuks ajasin tagumiku üles ning hakkasin toimetama. Lapsed tahtsid täna hommikuks putru Nutellaga ja no, nende soovid on ju mulle seaduseks. Polnud enne proovinudki ja nii nämma oli.

Hiljem tegin ühe korraliku suurpuhastuse laste tubades, elutoas ja köögis. Võtsin pindadelt tolmu, pesin põrandad, sorteerisin laste mänguasjad ära – katkised viskasin minema, kõik autod panin ühte kasti, teerajad-rongirajad teise kasti jne. Mulle nii meeldib, kui mängusjad on sorteeritud. Lastele küll nii väga mitte, aga noh.. jääbki mulle see sorteerimisrõõm. 😉

Pärast õppisime Hendrikuga esmaspäevased asjad ära. Tema küll rohkem õppis ja ma jälgisin ja vajadusel abistasin. Ta on nii tubli. Eriti viimasel ajal. Õpetaja kiitis ka teda reedel, kirjutas mulle, et Hendrik on võrreldes detsembriga palju edasi arenenud ja küsib abi ja teeb tunnis ilusti kaasa ja – no see kõik on minu koduse töö vili, sest Hendrik on üsna arg abi palumises ja tunnis kaasa tegemisega on ka probleeme olnud ja üritan teda igapäev ikka motiveerida, et tehku tunnis ilusti kaasa, siis on kodus vähem õppida ja küsigu õpetajalt julgelt abi, sest on okei, kui ei oska/ei saa aru ja veel rohkem okei on, kui paned asjadega puusse. Kuidas me siis muidu asjadest õpime?

Veel käisin ma kõndimas. Pärast seda tahtis Hendrik youtube videote järgi tantsida – tantsisime ikka päris korralikult ja Hendrik ütles, et ma olen nii lahe. Nagu, kui äge on seda oma lapse suust kuulata. 💞 Nad on seda enne ka öelnud ja me kiidame üksteist väga tihti, aga iga kord on ikka nagu esimene kord, et issand, mu laps kiitis mind ja tal on minuga äge ja ma ei olegi tema jaoks igav vanamutt. 🤣

Nüüd pesin ma dushikabiini ära ja vannitoa kraanikausi ja vannitoa põranda ja… lapsed on kõhud täis söönud ja nüüd vaatavad Jääaega ja nosivad popkorni ja… Ma tean, et need on nii elementaarsed asjad ja ei vääri eraldi blogipostitust, aga ma lihtsalt tahtsin teile rääkida, et mul on super olla, kuigi ma olen tänasest päevast megaväsinud.

Olen nüüd väljas kõndimas käinud peaaegu kaks nädalat jutti. Okei, üks päev jäi vahele, aga no, pole hullu. Ja see on andnud nii palju powerit juurde – ma tunnen, et olen vähem närvilisem ja rohkem rahulikum.

See ongi esimene asi, mida ma soovitan, kui sa oled omadega ummikus – mine õue. Mul oli alguses megaraske ja mul tekkis hirmus ärevus, aga ma võtsin esimestel päevadel lapsed julgustuseks kaasa. Et ei oleks seda üksi olemise tunnet või hirmu. Täna ma käin kõndimas üksi, sest sellest on kujunenud nn minu aeg. Ma saan omi mõtteid mõelda ja lihtsalt olla. Ja see on värskendav.

Võtan ka ilusti rauatablette ja teisi vitamiine ja üritan oma toitumist paika saada – kõige suurem viga on see, et ma ei suuda hommikuti süüa. Hommikul ei söö, päeval näksin miskit ja õhtul lahmin nii, nagu oleks kuu aega nälgas olnud – pole ka mõni ime, et hommikul täiskõhu tundega ärkan, eks. 🤣

Proovin ka unerežiimi tagasi paika saada, sest ma kippusin öösel alles magama minema ja hommikul, kui lapsed viidud, läksin tagasi magama, magasin poole päevani ja siis istusin nagu öökull poole ööni jälle üleval.. Nüüd, kui hommikul 7 ajal ärkan, enam magama ei lähe vaid jään üles ja proovin leida tegevusi (nt kõndimine), mis mind pisut rohkem väsitaks päeva jooksul. Nii tunnen, et mingi 20-21 ajal olen juba suht väsinud ja tahaks magama minna.

Treeningkummidega teen ka trenni E, K ja R, aga kuna mul on hetkel diastaasi kahtlus ja ma lasen seda perearstil kontrollida alles veebruaris (lähen siis verd uuesti andma), siis hetkel ma kõiki harjutusi teha igaksjuhuks ei saa. Ma ühe video järgi testisin, kas mul on diastaas ja mahtus lihaste vahele 2 ja pool sõrme (seal oli, et kui mahub 2 või rohkem, siis on diastaas), aga ma lasen arstil ikka üle kontrollida. Et kindel olla.

Aga ma nüüd lippan – vaja veel Krissuga füsioteraapia harjutused ära teha ja ehk on aega Hendrikuga inglise keele sõnu korrata, mis tal vaja esmaspäevaks selgeks õppida. Tsauu!

5 thoughts on “Tunne nagu supernaisel”

  1. Olen nõus igati ,et see jalutamine/liigutamine õues annab täiega energiat juurde . Su insta postitused andsid igati inspi juurde ja seadsin endale eesmärgi et kõnni õues igapäev vähemalt 5 kilti . Mõeldud tehtud igapäev ja palju parem on olla nii vaimselt kui füüsiliselt. Uni on ka tunduvalt parem 😊 Eriti see ime ilus talvine ilm mis meil praegu on meelitab õue, seda peab nautima sest on ju harva teist 😊

      1. See on ainult hea ,sest muidu olin ka see kes magas pool päeva maha aga nüüd üsna varakult üleval ja energia laes kohe õue minema 🙂

  2. Tubli oled! Mõnikord ongi pärast paljude väikeste asjade tegemist superinimese tunne ja see motiveerib aina rohkem tegema. Peas on nagu nimekiri ja sealt asju maha “kriipsutades” läheb list aina lühemaks ja tunne, et nii palju asju veel vaja teha, ka väheneb. Tasa sõuad, kaugele jõuad 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga