Mu aju on täna üsna lõbusas meeleolus, aga piisavalt erroris, et kooliasjadele ei suuda küll väga keskenduda. Näiteks selle asemel, et otsida internetiavarustest välja, kas ja kui palju praegusel ajal Himaalaja kasvab, teeme me Krissuga siin mu arvutitooli abil lõbusõitu. Meie magamistuba on nii suur, et siin on seda üsna lõbus teha.

Kristofer jäi täna ka koju, hommikul oli palavik – küll väiksem kui eile, aga siiski oli. Saatsin lasteaeda sõnumi, et nädala lõpuni on ta kindlasti kodune. Geit läks proovipäevale ja täna oli niikuinii tema kord Adeelet lasteaeda viia, seega ei pidanud ma ennast ka kuhugi sättima. Ja kui aus olla, siis mul oli selle üle hea meel. Ma ei tea, kas teil ka ilge torm öösel ja hommikul oli, aga mul oli vahepeal selline tunne, et lendame majaga minema.

Meil on maja veel nn mäe otsas ning lageda koha peal ka, et oleme tormituultele siin maiuspalaks.

Krissu tahtis enne minuga tantsida ja nostalgiahetked tulid kohe peale – kes mäletab, siis eelmine talv ma laadisin üsna palju videosid oma sotsiaalmeediakontodele meie kodustest tantsuvideotest. Neid oli nii äge teha ja andis megapoweri! Lõpuks olin nendest nii sõltuvuses, et tantsisin üksinda ja kõigile käis närvidele, et päevad läbi keegi elutoas taidleb. 😀

Hendriku arenguvestlusel kuulsin, et koolis tehakse ka neid Just Dance videosid vahetundide ajal ja lapsed lähevad rõõmuga kaasa. Minu omad teevad ka kodus ja tõesti on väga populaarsed ning lapsed meelsasti tantsivad kaasa. Siis veel rohkem, kui mina nendega liitun. Mõistuse piires.

Täna saigi tantsitud ühte tuttavat tantsu, aga sammud olid vapsjee meelest läinud. Õnneks telekaekraanil näitas ka samme koguaeg. 😀

Ma laadisin selle video oma instagrami, kes näha tahab. Pärast vaatasin seda videot ja išššhand, mis tutipekk mul on. Nagu reaalselt! Ma olen sellest osast oma kehal alati teadlik olnud, aga nagu nende riietega torkas eriti silma. Vaesed inimesed, kes eile mind nii nägid. Kõndisin ringi, tutt paistes. Kellele jääb arusaamatuks, mis see tutipekk on, siis see on siuke punnis või siuke… paks koht tuti ligidal. See rasvakiht ei ole kõhul (ojaaa, seal on mul ka seda lademetes, talveks soe polster peale ikka), aga see on nagu alakõhul. 😀

Eile tahtsin, et Geit minust ühe pildi teeks ja no, mehed teevad alati pilte nii, et nad ei ütle, kui midagi valesti on, eks.

Teeb pildid ära ja vaatan, et issand, see tutipekk karjub mulle silma lausa.

Küsin siis, et miks ta ei öelnud midagi. Ta vastas, et vaatas ise ka, et kuidagi punnitab. Ok, norm. Panin peki püksi ja istusin autosse. 😀

Ma siin mõtlen, et kuidas seda väiksemaks saaks, sest jah, rasvakihi saaks ehk maha treenida, eks, aga seal on ka seda üleliigset nahka, et kui see nahk just kangi tõstma ei hakka, siis mul pole õrna aimugi, mis temaga pihta hakata. 😀

Täna on kuidagi väsinud olla. Ma olen aru saanud, et ilm mõjutab päris palju minu seda väsimust ja energilisust. Hakkasin siin umbes nädal tagasi võtma uuesti rauda, d-vitamiini ja magneesiumi. D-vitamiini, sest noh, kole ja kõle ja aina pimedam. Mitte mina. Ilmast räägin. Rauda, sest, ma tunnen, et võiks. Magneesiumi sellepärast, et öösiti hakkasid käed ja jalad jälle ära surema või surisesid imelikult – paar päeva võtsin ja kadunud. 🙂

Väike mõte tekkis hakata järjejutte kirjutama jälle – tegelt mul siin üks on poolik, olen üsna mitu osa kirjutanud, aga vajus kuidagi ära. Eile tekkis küsimus, kumb inimesi rohkem huvitaks – kas mingi teismeliste teema või juba täiskasvanud ja lapsed ja värki? Arvestades, et mul on enamus lugejad emad, siis võiksite kaasa rääkida, mida te huviga loeksite. 🙂