Meil on hetkel kodus hambad hullult teemas. Kristoferil lõikuvad ülemised esimesed hambad juba mitu päeva. Ülemine ige on paistes ja punane, hammaste otsad hästi veidike väljas, aga no üldse ei liigu. Palavikku pole õnneks mitu päeva juba olnud, aga tal on silmnähtavalt paha olla, missest, et annan valuvaigistit.
Eile tuli Hendrik minu juurde ja teatas, et tal tuleb uues hammas. Mul läks täiesti meelest ära, et tal ju ka varsti hambad vahetumas ja ajasin silmad imestusest pärani. Hendrik ise maru uhke, tuli mulle näitama ja oligi.
Eee…. okei. Kas see uus hammas peabki vana tagant tulema? Millal see vana siis ära kukub? Ega mu laps ometi topeltkihvadega ei ole tulevikus? Mitu mitu küsimust keerles kohe peas, sest olukord on ju täiesti uus nii muinu kui ka Hendriku jaoks. Õnneks valus ei pidanud tal olema. Seegi hea.
Sain talle hambahaldjat ka tutvustada, lõpuks. Ta oli ikka jõle elevil ja lubas kõik oma kikud üles korjata, kui küla vahel seigeldes peaks mõni suust välja kukkuma, et õhtul ikka need padja alla panna ja raha vastu välja vahetada. 😀
Hambaid tuleb, nagu Vändrast saelaudu, ma ütlen. 😀
Täna on see õhtu, kus ma suures heldimuses mõtlen, kui suureks on Hendrik kasvanud. Minu esimene armas beebike. Alles ta sündis ja juba tulevad tal uued hambad, järgmisel aastal läheb juba kooli. Vauuuuu! #pisar
Mul poisil tulid alla 2 uut hammast korraga. Vanad polnud veel ära tulnud aga uued olid juba olemas ehk siis päris palju juba igemest väljas. Meil lõppes sellega, et hambaarsti juures eemaldati mõlemad vanad hambad, sest need ei kavatsenudki ise ära tulla. Uued praeguseks õige koha peal vähemalt