No hei!
Aasta on uus. 2025. Eelmine aasta oli ju ka tore – omade tõusude ja mõõnadega, nagu elus ikka ette tuleb.
Mis sellelt aastalt oodata võiks? Ega suurt midagi plaanis pole – beebi kätte saada, unistuste vannitoa võiks sel aastal koju saada ja unistuste pulma(peo). Rohkem nagu ei tahagi! 🙂 Ainult need kolm pisiasja! 😅
Käisin esmaspäeval viimast korda ämmaemanda juures ning teisipäeval vaatasime pisi Oliveri ka veel korra ultrahelis üle. Geit uuris ka, et äkki on vahepeal tüdrukuks muutunud, aga on endiselt poiss, mis poiss. Lohutasin teda, et ta võib kunagi veel muutuda tüdrukuks, nii et, lootust veel on! Ok, nali. 😅
Aga tuleb pisike poiss. Prognoositav kaaluke 3,5kg. Mul ei olegi varem nii pisikest last sündinud.
Asjad on ka selles osas tasakaalus, et nüüd tuleb jäkke keiser. Kolm esimest sain ise sünnitada ja kolm viimast on keisri teel siia ilma saabunud. Huvitavad kogemused on kõik olnud.
Plaanilise keisri kuupäeva panime ka paika. Tegelikult juba detsembris.
Kardan seekord kuidagi palju rohkem seda keisrit kui eelnevad korrad. Ilmselt seetõttu, et soovisin üldnarkoosi, nagu eelmise lapsega sain, aga 100% kindel pole, et seda saab. Mul lihtsalt on megahalb kogemus keisriga, mis tehti seljasüstiga. Puhas mõte sellest…. ma saan paanikahoo.
Nüüd on veel murekoht see, kuidas ja kuhu organiseerida ülejäänud lapsed. Ma sel korral tahan, et Geit tuleks ka minuga kooa haiglasse ja oleks seal võimalikult suure osa ajast.
Eks on aega mõelda veel sellele ja otsida lahendusi. Midagi mõtleme kindlasti välja.
Kui ma enne Joosepi sündi steriliseerimispabereid täitsin, oli hinges ikka kahtlus ja see avaldus ju ei läinudki käiku, aga nüüd, nüüd ma lausa ootan seda, et saaks ka steriliseerimine keisri käigus tehtud. Ma pole varem olnud nii kindel, et ma ei soovi rohkem lapsi. Aitab küll. 6 on päris ok panus Eesti iibesse, ma arvan.
See rasedus lihtsalt on vaimselt olnud minu jaoks nii raske, et olen nende 9 kuu jooksul enda jaoks mõelnud selgeks, et enam ei taha iial oma peas olla sellises kohas nagu praegu. Õnneks mingi osaga ajust ma saan aru, et need mõtted ja tunded on ajutised ja varsti saab kõik läbi. Aga ikkagi.
Füüsiliselt ei olegi midagi rasket. Vererõhk jupsib. Üldiselt tervis on korras. Siin paar nädalat tagasi pookisin endale külge elu esimese kõrvapõletiku. Jeesus, kui rets on kõrvavalu. Mul mitterasedana olid tihti peavalud ja ma arvasin, et need on hullud, aga kõrvavalu…. see on ikka juba kõrgem tase.
Eks tsipa uskumatu ka, et alles saatsin sõbrannale pildi, kus kahe triibuga rasedustest ja suht kohe varsti saamegi oma beebi kätte. Et jah… need “kui kiiresti liigub aeg” heietused siia lõppu siis nii.
Tuli tunne natuke jagada.
Kuidas teil läinud on?
Esimene sündis ise,kaks erakorralist ja nüüd plaaniline keiser. Eks natuke hirmutav küll,kui lugeda mis sinu kogemus on olnud. Raseduse lõpus on UH 28/32/36 nädalal. Ei tea miks,väideti et kuna eelnevalt olnud 2 keisrit. Hetkel 18nädalat. Aga jah,meie peres 4 tüdruk. 😄😂
Kolimis ootus ärevus ja samas ärevus kuidas kõik läheb sest ega pole väga kahese kõrvalt neid abilisi meil võtta . Viies korrus ka aga noo ise ma seda kodu nii tahtsin 😄🤭. Aga nii see on kui asju ja mööblit palju siis mõtled viimasel hetkel ,ofc kuidas me sellega hakkama saame . Esmaspäeval juba ,kuu läks kiirelt . Keegi appi ei taha tulla Pärnumaale v ? 😂
Eelmise aasta lõpp oli keeruline ning selle aasta algus ei hellita ka väga, aga küllap need rasked ajad saavad ka mööda.
Lapsi on mul neli, kõik on sündinud plaanilise keisriga. Seljasüstiga. Kõige esimene oli vist kõige jubedam kogemus üldse. Võib-olla sellepärast, et mul puudus igasugune ettekujutus, mis või kus või kuidas. Noor ja loll. Naiivne sinisilm. Järgmiste puhul olin ettevalmistunud ja teadlik.
Kuna viimane rasedus oli üpris vaevaline, vanust ka piisavalt, pakkus arst võimalust steriliseerimiseks. Pole kahetsenud siiani. Taastumise osas polnud erinevust tavapärase sünnitusjärgse taastumisega.
Mis puutub kõrvavalusse, siis… Sul on õigus. See on rõve. Kui peavalu, hambavalu, jalavalu talud veel kuidagi, siis kõrvavalu puhul tahaks, et rohi mõjuks kohe või et valu poleks üldse.
Sa oled nii tubli!!! 6 last on nii äge kamp! Pean tunnistama, et olen kade!
Mulle on määratud ainult üks laps 😞 Järgmistega oleksin riski rase, kust ei pruugi eluga välja tulla. Ei ole julgenud seda riski võtta ja kahjuks vanusega see risk ainult tõuseb. Aastal pärast olen juba 40
Jõudu ja jaksu ja pai ka! Imetlen sind!
Aitäh sulle nii armsate sõnade eest! 🙌