Uus nädal, uued sihid

Sponsoreeritud

Eelmine nädal oli oi kui pikk. Ikks seitsme päevaga nädal, kuid venis meeletult. Terve nädal oli täis ebaõnnestumisi, langusi ja nukraid mõtteid.

Olen nii pikalt püüdnud end rõõmsana hoida ja nüüd tuligi see murdumine ära. Mustad mõtted. Lambised nutuhood. Kurbus. Üksindus. Aga lapsed.. no mis ma ilma nendeta peale hakkaks? Ma tunnen, kuidas nad mind sellest mustast august välja lohistavad. Mu rosinasilmad.

Homme algab uus nädal. Ma olen ennast natuke käest lasknud ja nüüd on aeg pea püsti ja selg sirgu ajada. Sain ennast tühjaks lasta kogu negatiivsusest, mis minu sisse on kogunenud. Terve elu on see nii olnud – üks hetk pean ma selle kõik endast välja saama. Kuigi mingit erilist põhjust pole kurb olla, siis tahad sa või ei, aga seda jama koguneb paratamatult hingele.

Lapsed lähevad homme lasteaeda. Nad on päris pikalt minuga kodused olnud. Mõtlesin, et las puhkavad, harjuvad uue elukorraldusega. Aga aitab küll nüüd.

Ja kui lapsed on homme lasteaeda viidud, haaran beebi ja vankri ning läheme ühele pikale jalutuskäigule. Toitumisega on kõik jumala okei, liikumas olen vähe käinud. Eks see kipubki nii olema, et kui positiivseid muudatusi oma kehal näen, võtan teadlikult juba tempot maha, sest “olukord” (loe: keha) ei ole nii hull enam ju.

Aga okei, head ööd ja lahedat uut nädalat teile. 🙂

Kommentaarid

  1. Ke says:

    See on lihtsalt uskumatu, kui palju annavad lapsed elule juurde. Just sel hetkel, kui oled murdumas/murdunud, siis tead, et on keegi, kes sõltub sinust ja loodab sinule. Ja siis tead, et sa ei saa murduda. Sa pead olema tugev ja edasi minema.
    Mina küll murdusin täielikult 3 kuud tagasi. Ma olin niiii mustas augus, et isegi lapse olemasolek ei suutnud mind uuesti normaalse elu juurde tagasi tuua. Kui kolmandal “mustal” päeval mu ema tuli ja nägi mis seisus olen mina, mis seisus on korter, siis pani mind oma sõnadega paika ja tänu talle mõistsin, et minu elu ei peatunud selle pärast ja, et mu laps vajab mind nüüd rohkem kui varem. Lisaks olin sel hetkel ka rase veel.
    Ei, me ei läinud mehega lahku. Meie teema on natuke keerulisem. Kui soovid, siis võin sinuga sellest rääkida. Ehk saad sa veidi abi minu loost?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

5 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari