***

Väike maja metsa sees

Kell on 9.44, mina istun terrassil, naudin lattet, linnud laulavad, puud sahisevad – vaikus ja rahu. Sellepärast mulle meeldibki hommikuti varem tõusta. Panin täna isegi äratuskella endale, et ma enne teisi kindlasti saaks seda hommikust vaikuat nautida. 😀

Keha on energiast pungil, et täna palju asju ette võtta, pea on mõtteid täis, süda rõõmus. Nii mulle lihtsalt see maa elu mõjub, ma ei saa sinna midagi parata.

Ma olen sündinud maal, kasvanud maal ja siia ma ka kärvan.

Paljud on millegipärast arvanud, et ma olen papist pliks ja paljude asjadega hakkama ei saa. Ma isegi ei tea, mille järgi nad seda on otsustanud, aga ei, ma olen juba pisikesest peale läbi ja lõhki maatöid teinud.

Mulle alati meeldib nalja visata selle üle, kuidas mu ema on suutnud endale sääste koguda – no ikka nii, et selle asemel, et palgata inimene, kes aiatööd kõik ära teeks, pidime meie õe ja vennaga rügama. Tähendab peamiselt ikka mina, aga olen kindel, et nemad seda nii ei mäleta. 😀

Ja teate, kui lapsena ma lõpuka vihkasin neid maatöid, siia hetkel ma lihtsalt naudin, kui saan midagi teha. V.a muruniitmine. Ma sain ilmselt lapsena trauma sellest tegevusest. Millegipärast on mul kalduvus elada majas, mida ümbritseb nii suur maalapp, et sinna saaks lennujaama ehitada.

Ma olen elanud Tallinnas ligi 4 aastat ja ma vist enamus aja olin toas, sest mind ei kutsunud miski seal. Isegi Paides elades oli mul tunne, et see linn ahistab mind. Ja ka isegi Roosna-Allikuga valdas mind see tunne. No ei tahtnud õue minna.

Ja kui ma olen maal, siis ma funktsioneerin kuidagi hoopis teistmoodi ja palju paremini. Sellepärast ilmselt paljud ei mõistagi, miks me kuhugi “pärapõrgu” kolisime. Ausalt öeldes, ma elaks isegi sellises kohas nagu hetkel oleme. Kus ongi ümber paks mets. Ja ei midagi muud.

Aga ma olen väga rahul meie elukohaga. Veits kohati on isegi tunne, et tahaks veel rohkem nn peitu, aga mulle sobib ka nii.

Ja olles siin, Rommi puhkemajas, saan veel rohkem kinnitust sellele, et maal elamine ongi see, mida mu hing vajab. See on lihtsalt minu jaoks totaalne paradiis. ❤

Share this:

3 kommentaari

  1. Pear

    17. apr. 2021 at 10:38

    Olen väga uus lugeja aga tore postitus! Kohe tuli selline ilus hommik silme ette. Ainult see muruniitmine! 😀 Miks ei meeldi! Nagu meditatsioon ja maailma parim lõhn lisaks 😀 Edasi-tagasi…

  2. Kairit

    18. apr. 2021 at 09:05

    Samastun Sinuga täielikult.
    Tunnen, et see on kõige eestlaslikum – elada maal, teistest võimalikult eemal. Mina olen üles kasvanud talus ja hetkel näen roppu vaeva, et saada oma talu tööle. Ostsime ca aasta tagasi talumajapidamise ning nüüd lööme korda majja, et saaks maad harida ja loomi kasvatada. Oleme mehega mõlemad 26,27 aastased.
    See on nii hea elu, mina teisiti ei oskagi elada.

  3. Merrr

    18. apr. 2021 at 09:28

    Olen ise ka elanud Paides ja Pärnu linnas ning valdasid seal samad tunded. Jah nad on ilusad linnad üks pisike ja kõik käe jala juures . Teine parajalt suur ja parajalt väike ja ilus aga noo maa koht on maa koht kus tunnen end mugavalt ja vabalt. Elame küll 16 kildi kaugusel kõigest Pärnust nüüd aga ikkagi MAAL !

Leave a Reply