***

Vaimselt nii läbi

September tõmbas mu täiega rajalt maha. No kohe ikka täiega. Pinnale on hakanud ujuma jälle see nõme kurbus, vastikustunne, stress, pinged, pettumus, negatiivne vaade maailmale. Õhh, kuidas ma lootsin, et ma enam ei suple selles nõmedas augus.

Ma käisin viimati psühhoterapeudi juures jaanuaris ja miskipärast ma arvasin üks hetk, et vot nüüd olen ma “piisavalt terve” ja enam ei pea käima ja olen õnnelik ja olen super rahul kõigega. Ja olingi. Aga depressioon ei ole haigus, mille puhul mõned kuud käid arsti juures ja see on maagiliselt pühitud. See on haigus, millega tuleb lihtsalt sõbraks saada, mille üle tuleb võim võtta, millega tuleb õppida lihtsalt elama ja kus pead ohjad enda kätte haarama.

Depressioonis olles on väga tähtis pidevalt iseendaga tegeleda. See on ilmselt mu kõige nõrgim külg, sest ma olen terve elu harjunud seadma ennast viimaseks. Alguses kõik ülejäänud ja siis, kui aega on, alles mina. Tegelikult käib see teistpidi – esialgu mina, sest, kui minul on kõik hästi, suudan ma olla olemas ka teiste jaoks. On ju nii?

Septembris hakkasin ma tundma, et olen kuidagi rajalt maas. Väsinud, stressis, pinges. Lasteaed ja kool. Mõtlesin, et lihtsalt pressin end kuidagi läbi septembri ja küll ma lõpuks endale ka aega leian. Ei leidnud. Siiani ei suuda leida. Ma tahan raamatuid lugeda, ma tahan kõndima minna, ma tahan üht ja teist teha, aga ma ei jaksa. Ja ma isegi enam ei taha.

On nii vale seada ennast viimaseks. Nii vale. Ometi ma seda teen, kuigi oma väikese ajuga saan aru, et see on vale.

Te soovitasite mulle ühes postituses Viljandis terapeuti ja ma sain ka õnneks sinna suht ruttu aja. Endiselt sõbrannale soovitasin ka, ta käis ära ja jäi super rahule, seega ma lähen sinna veel suurema enesekindlusega.

Muidugi see ka maksab ja mul on natuke keeruline sellist summat hetkel välja käia, aga kui sa tahad viie eurtsi eest tänapäeval psühholoogilist abi saada, siis pead ootama nii kaua, et jõuad vahepeal juba mitu korda… Ma parem edasi ei räägi, kui si** süsteem meil siin riigis sellega on. Mõni inimene ei jaksa endale isegi elementaarseid hügieenitarbeid soetada, mis me siis veel psühholoogilisest abist räägime…

Aga ma tõesti tunnen, et olen omadega nii läbi. Ma lihtsalt pean saama kellegagi rääkida, kes on täiesti erapooletu ja võõras ja oskab mind kuidagigi äkki aidata ja mõistust pähe raputada ja… aidata mul see pusa, enne, kui ta veel suuremaks veereb, lahti harutada ja mu ajule programmeerida peale selle “Jane, sa vajad ka hoolt ja tähelepanu” äpi. 😀

Ma olen lihtsalt kurb siin oma kahe beebikese keskel, kes nii armsasti tuduvad ja…. nutan. Sest sees on nii kurb tunne ja ma lihtsalt tunnen, et ma sakin kõiges.

46 thoughts on “Vaimselt nii läbi”

  1. Pai sulle:(
    Eks sa oled jõudnud elus omamoodi pöördepunkti-laosed juba selles eas, et mõelda töö peale…see jälle omakorda ajab pea sassi, et aga milline töö. Siis lapse tervis…jah tore, et see haigus on paranemise prognoosiga aga see on ju alles tulevik, hetkel vaja maadelda olevikuga.
    Muidugi öelda on lihtsam kui teha aga kui muremõtted tulevad siis püüa mõelda häid asju, kutsu külla inimesi, et poleks aega masenduda omaette jne.

    1. Kusjuures ma üks periood tundsin kindlalt, et ma ei taha tööle minna, ei näinud vajadust, st rahalises mõttes, aga nüüd… nüüd lausa tahaks, et lihtsalt kodust vahepeal välja saada 🙁

  2. September ongi vist eriti nõme kuu, mind samuti rajalt nii maha võtnud, et ahastus on piiritu. Nii palju tahaks teha ja saavutada, et oleks ennast millegi eest kiita, aga päevad kaovad kodus vedeledes. Üritan natukenegi ennast motiveerida. Jaksu Sulle, Sa pole üksi!

    1. Eks ta ole jah, lasteaed, kool, muud jamad… Pea paksult kõike täis, aga kindlasti läheb paremaks 😊 aitäh sulle!

    2. Mul ka kussjuures tunne ,et Septembrid sakivad . Kuu lõpp oli kuidagi nii ,et kõik jooksis kokku . Auto alla läks 200 euri ,tuli välja et meie korteris mille kaks aastat tagasi soetasime on üks ahi katki . Ja eelnevad korstnapühkijad ei olnud seda kordagi öelnud . Ajas ikka väga kurjaks küll . Septembri lõpp tuletab ka alati meelde seda ,kui palju lähedasi on kuidagi just Septembris lahkunud meie seast . Siis on siuke muserdav tunne eriti tulema Septembris . Siis Oktoobriks nagu üritad ,et nii mehega saab 10 aastat koos oldud ja sügis annab palju ilu loodusele ,et palun naine tee nüüd rõõmsam nägu pähe . Aga raske on ju kui kõik jamad ühel ajal kuidagi muserdavad tuju juba Septembris ära 🥺

      1. Jaa, kusjuures nii kipubki olema, et kõik jamad tulevad ikka korraga 😀

      2. Aga…mis sa sellest arvad, kui ma kutsun sind, üksinda, ilma lasteta, külla? Puhkad.

  3. Sa oled imeline naine Jane. Nii emana kui ka naisena. Ma alati imetlen su postitusi, kui hästi kirjutatud ja no ausalt..
    Raske on olla toeks kui ise sellist asja läbi ei ela, kuid siiski vahel on endalgi selliseid hetki, kus ei taha, ei suuda, tahaks ainult teki alla pugeda. Aga siiski… Ma loodan, et kõik läheb hästi, pea püsti. Vaata peeglisse, kui imeline sa oled. Proovi mõelda positiivsetele mõtetele, tee tass teed või kohvi, pane muusika mängima, leia tegevust ❤️ sa suudad! Kallid sulle ❤️❤️❤️

  4. Meil on kerge vajuda sinna depressiooni, see kurbus ja ükskõiksus on omamoodi mugav. Siis oledki omaenda masendavas maailmas ja sul on paljudest asjadest ükskõik. Aga kui siuke masendus tuleb ligi ss tuleb öelda, et not today satan 😉😀
    Ma oma depressiooni kohta olen aastaid öelnud, et see on nagu üks sügav auk. Ja sa üritad terve oma elu sealt redeli pealt üles ronida. Kord jõuad paar aastet edasi, kord lendad paar astet alla. Aga.. Ära kunagi võta seda hoiakut, et mulle nüüd aitab, ma ei jaksa enam. Siis oled seal mustas sünges augus, kust juba välja saada on väga väga raske.
    Sa vajad lihtsalt palju omaette aega. Ilma et peaksid koguaeg olema ema, kokk, koristaja jne. Sul oleks mingit projekti vaja.. Midagi mida saaksid kodus omaette nokitseda ja muredest puhkust saada.
    Päikest sulle! 🙂

  5. Oeh see september oli megaraske . Lapsed vahetasid seoses elukoha vahetusega kooli ja tütar on juba 3 korda mitte kooli läinud lihtsalt ei lähe bussile … muidu väga hea õpilane ja täiega tubli tüdruk ja ma olen jooksnud juba kõik kohad läbi mis võimalik ja no ei tea enam mida teha . Lapsega rääkinud korduvalt ja korduvalt ja no kohanemisraskus lihtsalt nii suur. Väga stressirohke aeg tõesti praegu
    .. minu iga päev algab pisaratega ! Olen ka juba mõelnud ise psühholoogile minna.

    1. Meil sama, kolisime ja lasteaialaps vapsjee ei käi lasteaias, pole septembri algusest saadik käinud 🙁

  6. Hei! Soovitan sul proovida barsi seanssi. See on aeg iseendale ja võib väga palju muuta.

      1. Lapsed võiksid küll lasteaias käia, sest see on arendav nende sotsiaalsetele oskustele. Ja inimene loodud selliseks, et tal vaja eesmärke, mille poole püüelda ja, mis rahulolu pakuvad. Kodus istumine ei ole vaimsele tervisele hea. Hobid ja töö võiks olla, sest lapsed tunnetavad ema masendust ja lõpuks kannatavad ka nemad ning suhe ja ka kehakaal nagu näha. Õnn ei tule ise kui midagi elus ette ei võta.

        1. Olen sinuga täitsa nõus 🙂

          Lisan, et mul kaks last peaks lasteaias käima, ühel avastati aga luuhaigus, mille tõttu on tal füüsiline liikuvus piiratud ja võtsin ta sellepärast lasteaiast ära. Teine… teine lihtsalt keeldub minemast ja minu jaoks tundub veider, et hakkan 6 aastast vägisi riide toppima ja lohistama lasteaeda. 😊

    1. Kõva muutus jah. Lamad laual, keegi mudib veidiaega su pead vaikuses ja siis lamad seal silmad kinni edasi,
      vahvas vaikuses kalli raha eest. Kui tahad lõunauinakut teha siis seda saab teha tasuta ka oma kodus diivanil.

    2. Ma olin 45 kui ma sain esimest korda elus teada, milline on elu ilm depressioonita. See on olemas. Abi otsimine on tugevuse tunnus ja ravimite võtmisest on abi. Pea vastu! Tunneli lõpus on valgus, mis alati ei ole rong

  7. Ma ilmselt oleks samas augus, kui poleks peale lapsehoolduspuhkust tööle läinud esimesel võimalusel. Ilmselt oli mul korralik sünnitusjärgne depressioon ja kodus vahtimine süvendas seda eriti. Ja see omakorda tekitas veel lisa deprekat, et miks ma nii s*tt ema olen ja ei suuda nautida oma pisikesega kodus olemist. Peale kodust välja saamist ja tööle minekut on kõik paranenud. Oma emotsioonid, suhe mehega jne.

  8. Ma tunnen sama ,aga rohkem nekatiivsed poolt jne ja unustan palju asju ja juba teist aastad sellega olnud ja see hullemaks läinud jne aga proovib sellega elada ,ma ise ei oska midagi soovitada aga su postiused on lahetad

  9. Olen kogu oma elu teinud teiste nimel elamiseks. Ainukene eesmärk justkui. Laps, lapse ema, õde, oma enda ema jne. Kõik oli kena kuni ühel hetkel lihtsalt põlesin läbi ja ei suutnud enam midagi muud kui ennast lukku panna. See on luksus mida saad endale lubada üksiku inimesena. Kuna ma olen loll nagu lauajalg siis olen mitu korda nüüdseks sama reha peale astunud. Enam aga ei saa ennast kinni müürida. Kodus tuleb vaprat nägu teha, tööl pean naeratama ja noogutama. Siin ma nüüd siis olen, maski taha peidetud inimvare kes lihtsalt proovib ellu jääda. Pea vastu Jane, sul on nii vahvad lapsed. Kui tunned, et hall hakkab peale tulema siis kallista neid. Lapsed on alati positiivse energiaga laetud ja see aitab ka sinul positiivset laengut tõsta.

    1. Seda on nii raske muuta. Vähemalt minu arvates. Kui sa oled juba lapsena harjunud, et kõik teised on esikohal. Kui sa oled kasvanud peres, kus teised on sinust eespool, siis on see nagu sissekasvanud muster, millest on nii raske lahti lasta. Aga peab proovima…
      Aitäh, et jagasid ja aitäh heade soovide eest 😊

  10. Olen juba pikemat aega olnud kurb, kui vaatan filme/sarju, kus näidatakse suurt sõprust või armastust. Tekib kadedus, et miks mul sellist elu pole. Olen kurb, et mul pole enam sellist sõpruskonda, kes mul oli põhikooli ja gümnaasiumi ajal. Sellest ajast on hetkel jäänud 2-3 sõpra-sõbrannat, kellega vaevu korra aastas kokku saame. Telefoni ja interneti kaudu ka ei suhtle eriti. Eks ma ise olen käest lasknud selle suhtlemise. Eeldanud, et kes ikka minuga suhelda tahab, kuna mu elus pole peale laste ja kodus istumise midagi. Eeldan, et teistel on töö ja oma eluga tegemist ning ei hakka neid segama oma mõtetu teemaga. Alles hiljuti saime kokku ühel sünnipäeval ja meil ei olnud jututeemasid 😪 temal lapsi pole ja muudel teemadel ma enam suhelda ei oska. Kurb meel, kuna vanasti saime kõigest rääkida. Nüüd olen mingi seina ette ehitanud ning üle ma sellest ei saa, et teistega suhelda tahaks/viitsiks/julgeks. Ja selle jututeemade puudumise pärast pole isegi viitsinud uusi otsida, sest istun kodus ja pole oskusi ning võimalusi otsida omale uut sõbrannat.
    Enne abiellumist unistasin sellest, et mul võiks ka tore tüdrukute õhtu olla. Aga unistuseks see jäigi, sest mul pole sõbrannasid, kes nii teeks. Üks on Tallinnas, teine Tartus ja kolmas Pärnus. Omavahel nad ei suhtle ja teadsin, et nad midagi orgunnima ei hakka. Juba aastaid pole oma sünnipäevadele rõhku pannud, sest tean, et keegi ei tule. Isegi pulmast kadusid kõik minu jaoks tähtsad inimesed, kellega oleksin tahtnu pidu pidada enne südaööd ära. Tundsin siis, et kas mul midagi viga, et kõik minema jooksid nii vara.
    Lisaks pole mul kellegagi samuti rääkida. Kõike hoian endas. Olen mõelnud, et peaks ka professionaaliga rääkima, aga raha pole, et minna. Lastekasvatamine ja arvete maksmine on tähtsam hetkel. Olen päris palju õhtuid läinud magama nuttes, kuna mõtlen, et sõpru pole mul ja tunnen end üksi. Ning sealt hakkan mõtlema, et igatsen oma isa, kes on pilve piiril ja nutan veel rohkem.
    Hetkel siia kirjutades läheb ka meel kurvaks. Samas hea välja endast kirjutada. Ma näost näkku ei suudaks võib olla professionaalilegi rääkida. Kirjutada palju parem. Sulle ja kõigile meile edu ning ehk mingil ajal läheb paremaks 😁 peame vastu!

    1. Mul endal sama tunne vahepeal, et vaatan teisi ja mõtlen, et tahaks ka kuna enda elu tundub kuidagi… mõttetu? Samas teadvustan, et tegelikult see seda ei ole ju 😊

  11. Ilmselt kõik asjad ongi seotud lapsepõlvega. Isa ütles mulle korduvalt kuidas ta mu õde rohkem armastab kui mind. Tagant järele mõeldes ja võrreldes on ka näha kelle suus hõbelusikas rohkem olnud on. Samas mu isa oli üles kasvanud sarnases keskkonnas kus poisid pidid ise hakkama saama. Mõtteid miks minul alati kõik nii raskelt peab tulema on peast läbi käinud korduvalt. Samas jällegi oskan hinnata seda mis mul juba on. Seda pole küll palju, aga see kõik on minu. Siiralt loodan, et sa leiad endale selle “kõrva” kuhu sisse saad ennast tühjaks rääkida. Tean seda omast käest kui palju see aitab. Isegi lihtsalt nutmine aitab hingel kergemalt olla.

  12. Mind puudutas see postitus väga, sest kaldun ise samuti vahel periooditi, eriti kui väsinud, depressiivseks. Nutuhood ja endasse sulgumine.
    On hea, et sa tead, et nii on. Ning samuti see, et tead, et pead iseendale aega leidma. Mina lisaksin omalt poolt, et õpi olema iseendaga rahul. See võtab aega, aga on oluline. Pead iga päev olema uhke enda üle: ntx kui lastega saab toredasti arutletud mõnel teemal või oled saanud oma küüned ära lakkuda, või said kapitaluse tolmust puhtaks.
    Kõik need on tähtsad ja sina oled tubli!!!
    Väsimust võid proovida ka ennetada D-vitamiini ja magneesiumi (b-vitamiiniga koos) võttes. Minul on nendest abi. Oluline on ka sügis-talvisel perioodil mitte unustada piisavalt vett juua. Terves kehas terve vaim 🙂

  13. Kusjuures pean oma eelmise kirjutise lõpuks veel ära mainima, et ka minul läks vaimne tervis tööle minekuga oluliselt paremaks! 🙂

  14. Oh! Viskan sulle ühe viie.
    Tean täpselt, millest räägid, sest olen ka ise selles augus praegu. Olen nii väsinud. Hommikul ärkan olen väsinud. Päeval olen väsinud. Õhtul vanemale lapsele järele minnes olen väsinud ja mõtlen tuleks ometi mees koju ja võtaks mõlemad – nii 4 aastase kui 4 kuuse, sest lihtsalt tunnen, kuidas isegi ei jaksa rääkida lapsega.
    Ei mäleta, millal viimati millegi üle excited olin. Ei tunne elevust ega rõõmu. Minu tass on tühi.

  15. nii tuttav tunne,mul ka väga tihti ahastus,kurbus,ma ei taha,ma ei jaksa ,ma ei suuda peal. Beebi 4k ning teine laps järgmine kuu saab 4a ning ka-hommiku jookse lastega lasteaeda siis vaja väiksemaga masaazile ,elukaaslane välismaal tööl ja reede-pühap aind kodus ,olen ennast nii unarusse jätnud healjuhul 1kord nädalas jõuan pessu ,rääkimata enda hoolitsemisest,pole seda naiseliku tunnet ka enam ,tunne et oleks mingi 15a ausalt õeldes 15a ka paremini riides kui mina

  16. Heii Jane.
    Loen sinu postitust kurbusega. On kahju lugeda kui kellelgi ei lähe nii,nagu ta tahaks või nagu võiks.
    Mul küll pole veel lapsi, aga siiski olen samuti kindel, et sa peab kõige selle kõrvalt endale aega leidma, oma mõtteid mõlgutama ilma laste ja meheta. Sõbrannad on ka väga oluline osa ajal, kui sul on raske. Oma mure jagada on juba pool võitu.

    Sa oled tugev ja super naine.
    Sa meeldid mulle tohutult, ning ma olen kindel, et kui keegi,siis just sina oled see, kes tuleb igast olukorrast võitjana välja. 🙂❤️
    Ily, ning kogu maailma õnne ja jaksu sulle!

  17. Vahest lihtsad asjad aitavad. Emba seda tunnet ja lihtsalt hinga. Edasine koorub ise.

  18. Jane, Sul on nii säravad, ilmekad ja elutahet täis silmad. Selliseid silmi ei ole maailmas palju. Silmad räägivad meie sisemisest jõust. Sa jaksad kanda täpselt nii palju, kui Sulle on antud. Sinu sees on palju super women powerit, sa vbl ise ei tajugi, aga tegelikult oled sa tohutult tugev, ja seda just vaimses mõttes. Langusi vahel tuleb ja masendus käib käsikäes, tundub justkui kogu maailma raskus on sinu õlul – raske koorem üksi kanda. Ma olen korduvalt mõelnud – kui sa saaksid täiesti vabalt, ilma igasuguste piiranguteta valida, siis mis oleks see asi või tegemine või loomine, millega oma südames tahaksid tegeleda, kas midagi ise teha, midagi ise luua, mis oleks su sisemine unistus või pikaajaline mõte, mida sa oled enda sees kandnud.

  19. Minul on tavaliselt raske kuu oktoober. Siis võtan jälle oma “päikeselambi” (valgusteraapia lamp) välja ja “päevitan” selle valgel hommikusöögi ajal. Mulle tundub, et aitab pisut selles pimedas ajas. Märtsis pakin jälle karpi tagasi.

  20. Sa võid proovida pöörduda oma murega perearsti poole, tema saab suunata sind psühholoogile, mille omaosalus on minimaalne, kui üldse. Mina sain isiklikult sealtkaudu psühholoogi juurde.

    1. Seda varianti ma tean. 🙂
      Ma küll ütlesin, et raha keeruline leida, aga siiski ma leian selle, et terapeudi juurde minna, mul on aeg ka juba kirjas. 😊

  21. Lihtsalt sa hakkad ärkama ja mõistad maailma teisiti! September oli kõigi jaoks raske kuu.
    Kõike seda võimendab koroona kampaania. Aga vaja on tulla august välja. Selleks pead saama enda pea mõtetest tühjaks. Alustuseks pane alati peale see muusika mis sulle meeldib. Las ta mängib taustaks kogu aeg. Vajadusel pane see ka öösel taustaks mängima. Zen ja meditatsioon muusika rahustab väga hästi. Ära oota päeva pealt rahunemist. Läheb 2-3 nädalat aega, enne kui ajud hakkavad normaliseeruma. Proovi mediteerimist, ehk siis hingad ja proovid mitte mõelda. Jube raske, tean. Aga see on ainuke asi, mis annab ajul puhkuse. Sealt hakkab mõtete selgus.
    Oluline on teada, mida sa tahad elust. Teha endale selgeks, mis sulle ei meeldi ja mida sa tahaks, et muutuks. Need, asjad, mida on võimalik muuta, mis on sinu võimuses, muuda. Vaata üle oma ootused asjade suhtes. Kui need on liialt kõrged ja sinu võimuses ei ole ootusi saavutada, siis pole vaja. Teadvusta endale, et see ei ole sinu võimuses ja pööra oma jõud ja tegevus sellele, mida muuta saad!

Vasta Allest-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga