Ma olen nakatunud käsitööpisikuga! See on nagu sõltuvus ja ma kavatsen ajada selle ilmselgelt raseduse kaela. Mingi uus sümptom, mis lapseootusega kaasneb vist. Kõike tahaks muuta, ilusamaks teha, üle värvida, kinni kleepida, välja vahetada!

Pean häbiga tunnistama, et mina olen laisk inimene. Kui mulle ikka mööbel ei meeldi, tassin tuimalt prügikasti kõrvale (kui on muidugi lubatud) ja lasen teisel parimatele jahimaadele minna. Viimasel ajal olen avastanud, et vanadele asjadele saab suurepäraselt elu sisse puhuda ja seda lihtsa vaevaga. Miks visata minema, kui saab asjast midagi kasulikku välja võluda?

Olin juba põhikoolis käsitöö tunnis paras kobakäpp ja millegagi hakkama ei saanud. Võib-olla oli asi selles, et mind lihtsalt ei huvitanud tikkimine, kudumine, heegeldamine, õmblemine, söögi tegemine. Tol ajal tegin ma pigem poppi ja käisime naabrikooli poisse lantimas. Sõbrannadega. Keda ka käsitöö ei huvitanud.

Mida vanemaks ma saan, seda enam kahetsen, et käsitöö tunnis midagi õppida ei viitsinud. Kuidagi vaevaliselt tegin õpetaja abiga enda tööd ära. Tegelikult on tänaseni 9. klassi lõputöö poolik ja ma pole endiselt seda ära lõpetanud, sest… ma ei oska. Tegemist on siis villaste traksipükstega beebitüdrukule. Täitsa roosad ja puha!

Kuna ma pole end iial eriliseks kuldseks näpuks pidanud, siis on käsitöö/nikerdamine/meisterdamine minust valgusaastate kaugusel. Eks ma aegajalt olen ikka midagi meisterdanud. Lastele oli üks sügis lasteaeda laadale vaja viia miskit käsitsi tehtut, seega valmistasin ma vahvad sügisesed küünlad ja wc rullidest Angry Birdsi ning minioni kujukesed.

Viimastel päevadel olen ma lausa käsitööhull! #sõltuvus Sai see alguse armsast mähkmetordist, millele järgnes pühademunade puu, mida on tegelikult üsna kerge teha igalühel. Eile mõtlesin, et miks mitte kaunistada ära vana riidekapp. Tegelikult on teine üsna kobeda välimusega, aga natuke särtsu ei tee ju paha.

Seejärel võtsin ette ühe väikese kapikese, mis meil esikus seisis ja oma saatust ootas. Mul oli plaan ta prügikasti kõrvale toimetada, sest seisis teine mul jalus. Üks päev poes olles ja salfakaid vaadates, hakkasin aga mõtlema, et võiks sellest kapikesest midagi vahvat teha. Ja nii see idee sündis. Võõpasin valge värviga üle ning salfakatest lõikasin lilled välja, kiht kihilt maha, et jääks ühe kihiline lilleke ning liimisin kapile, tavalise PVA liimiga. Polnud midagi rasket! Värvi kuivamine võttis vaid aega.
Mul oli plaan ta prügikasti kõrvale toimetada, sest seisis teine mul jalus. Üks päev poes olles ja salfakaid vaadates, hakkasin aga mõtlema, et võiks sellest kapikesest midagi vahvat teha. Ja nii see idee sündis. Võõpasin valge värviga üle ning salfakatest lõikasin lilled välja, kiht kihilt maha, et jääks ühe kihiline lilleke ning liimisin kapile, tavalise PVA liimiga. Polnud midagi rasket! Värvi kuivamine võttis vaid aega.