Viimane ämmakas ehk millal ma sünnitama lähen?

Täna oli viimane ämmaemanda visiit. Mäletan hästi, kuidas enne esimest külastust kabineti ukse taga istusin ja ootasin ning tohutult närveerisin. Lahkusin hiljem sealt üpris segaste tunnetega – ise ka ei adunud päris selgelt, et minu sees kasvab uus inimene.

Kui ma olin järgmisel paaril korral ämmaemanda juures ära käinud, jõudis mulle päriselt kohale, et ma olengi lapseootel. Me saame veel ühe lapse. Minu sees kasvab üks väike inimene. Ok, alguses meenutas ta pigem krevetti, aga tänaseks on ta ju täitsa inimese moodi.

Uskumatu, kuidas see teekond on sõna otseses mõttes lennanud. Poole raseduse pealt mõtlesin, et ei vaeva ennast veel sünnitamise mõtetega, et aega ju veel on ja mis ma ikka nii varakult põen. Nüüd ma istun siin, 39+5 rasedusnädalat, saatekiri pihus ja tean, millal kõige hiljemalt on meie pere ühe liikme võrra suurem (ja rikkam!).

Tänane ämmaemanda visiit oli kuidagi palju rõõmsam ja energilisem kui muidu. Ikka läksin, rääkisin, kuidas olla on, mõõtsime ja head aega. Nüüd vestlesime natuke arstidega ja selline hästi mõnus tunne jäi sisse.

Alumine vererõhk oli tsipa kõrgem kui tavaliselt ja sellepärast peangi esmaspäeval minema KTG-sse ja vererõhku uuesti mõõtma. Lisaks pani arst südamele, et nii kui hakkab pea valutama või süda läheb pahaks, läheksin kohe kontrolli – muidugi jälgivad nad kõiki rasedaid range pilguga, aga suurem kontroll on sellel ajal, kui rasedust on üle kantud.

Jälle lähen ma esilekutsumisega sünnitama.. Mis need kutid küll mõtlevad, et seal kõhus nii pikalt mõnulevad? Hendrik, Raimond ja nüüd Kristofer. Ükski neist pole tahtnud tähtajal või enne tulla. Kristoferi tähtaeg on laupäeval, aga sisetunne ütleb, et ta lebotab seal mõnuga lõpuni välja ehk nii kaua kuni saatekiri seda ette näeb. 😀

Tänasele visiidile tahtis Raimond hirmsasti kaasa tulla. Tegelikult selle eesmärgiga, et beebit näha, kuigi ma seletasin talle, et beebit ei näe vaid kuulame lihtsalt südamelööke ja mõõdame emme kõhtu. Teda huvitasid rohkem need infovoldikud, mis kabineti ukse taga oli. Just see, kus oli suur kõht ja suits peal.

Me ei ole oma peres väga suitsetamise teemal rääkinud, sest ei mina ega härra ei suitseta. Küll teavad poisid aga, et tegemist on halva asjaga ja just siis on see väga-väga paha, kui lapseootel tädi peaks seda tegema.

Raimond haaras aga selle voldiku kaasa ja ütles: “Näitan issile ka, et kui beebi on kõhus, siis suits on paha!” Ma ei tea, miks ta issile sellist moraali lugeda tahtis.. 😀