***

Viisakusest

Ma reaalselt olen niiii palju tagasisidet eilsele postitusele saanud ja õnneks enamus laidavad sellised jaburad üleskutsed maha. Mõni tõrvatilk ikka meepotis on, aga see on täiesti tavapärane.

Igatahes, millest ma tahtsin kirjutada, on see, et okei jah, ma ei tea, kas on ikka ilus inimeste kohta debiilik öelda. See on juba viisakuse küsimus, eks. Samas, ma nimetan ennast ka vahel debiilikuks ja seda ma tõesti olen ka teine kord – ei hakka üldse varjama.

Aga viisakas… kas alati peab jääma viisakaks? Isegi, kui teine inimene ongi debiilik? No ma ei tea… kaua sa selle viisakusega ikka ära elad selliste suhtes. 😀

Vaadake, ma vist olen liiga kaua selline ninnu-nännu olnud – alati viisakas, isegi, kui mulle näkku sülitatakse, ebanormaalselt empaatiline, tunnen kaasa igasugustele lohhidele, aga ise… ise ujun ikka nagu si*ta sees.

Okei, ma olen ka emm olnud. Aga mitte kunagi ilma mõjuva põhjuseta. Nt kui mulle üks tšikk kirjutas, et ta juba kaks nädalat oma inframatti ootab ja lõpuks sellest vestlusest kujunes välja see, et too naisterahvas mulle häälsõnumeid saatis ja lausa karjus mu peale, et ma olen räme mõrd ja kiusan tuntuid blogijaid ja perekooli kiusan ka, siis ma valasin talle küll korraliku laviini kaela ja laskusin sama madalale nagu tema ise. 😀

Ma ei ütle, et nii, tänasest, st eilsest hakkasin mõrraks, sest elu on liiga karm, et sellest ninnunännutades läbi ujuda. Ei ei. Pigem lihtsalt ma ei viitsi olla enam nii kaastundlik ja tolereerida asju, mida ei peaks tolereerima.

Ja ma tahan rohkem välja öelda seda, mida ma oma peas mõtlen. Nii nagu nad seal on. Alati mitte kõige viisakamad mõtted, aga võite kindel olla, et mingisuguse filtri ma ikka vahele topin, sest kui miski mind närvi ajab, on mu peas kogu olukord palju hullem ja jubedam ning eales ma ei paneks kirja siia seda kõike otse. 😀

Ma olen kasvatatud üsna normaalselt ja eks ma olen ise ka kasvanud normaalseks – üks suur miinus muidugi on. Ma olen täielik tallaalune. Ma lasen inimestel endale igasuguseid asju öelda, ise samal ajal naeratades ja vaikides ning ennast mitte kaitsdes. See kõlab nii jaburalt, ma tean, aga noh, ma olen ilmselt selle oma emalt saanud. Tänks emps! 😀

Mulle meeldib olla hea ja tore. Samas ma üritan väga palju aru saada nendest piiridest, kus on aeg tõmmata sõbralikkusele blokk ette ja hakata vastu. See on väga ähmane alati.

Aga ma ju ei taha, et mu lastest ka lödipüksid kasvavad. Ma tahan, et nad oleks head inimesed, kes oskavad enda eest seista ega lase endale pähe istuda. Nagu mina praegu. 😀

Ma ei ole harjunud inimesi (avalikult) debiilikuteks nimetama. Samas mul ei ole kahju ka, lihtsalt harjumatu. Ma arvan, et ebaõiglust nähes tuleb teiste eest välja seista. Kas see on kius? Kellegi silmis kindlasti. Kas see on ebaviisakas? Kellegi silmis kindlasti. Kas ma olen debiilik? Kellegi silmis kindlasti. Nii see maailm töötab. Mis seal ikka.

Kaua sa nende mölakatega ikka viisakas jaksad olla.

Minu respekt neile, kes töötavad teenindajatena. Mina ei suudaks. Ma ei kannata mölakaid. Ma olen küll tallaalune, aga ka mul krutib vahel ära. 😀

1 thought on “Viisakusest”

  1. Just eile ütlesin abikaasale ka ,et tead ma ei jaksa enam mölakatega 24/7 viisakas olla või nendega kes ei kuula sind aga ise vatravad ja vatravad nii et jube . Ja tahan ma midagi öelda siis uitavad oma mõtega mujale ja ei mäleta mis sa neile ütlesid . Et tahan ka nüüd olla see kes ei ole koguaeg üüber viisakas nendega kes minuga seda ei ole . Liiga palju samamoodi lasknud end tampida teistel . Õnneks on mul abikaasaga vedanud ja too ütles ,,õige nii peabki ,, 😀 Ma respektin ka täiega teenindajaid sest olen ise seda tööd teinud ja kui lasteaaeda tööle läksin nägin et lastega töö on ka lihtsam kui suurte inimestega paraku . Kuulen mehe käest ka ikka igasugu lugusid ja noo sellel mehel on ikka tugevad närvid ,et on suutnud 7 aastat vähemalt juba seda tööd teha .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.