võitlus kartulite pärast
Siin Lasnamäel tihti peale juhtub, et vanemad tädikesed lähevad kasvõi karvupidi kokku, peaasi, et selle viimase toote endale saavad poeriiulilt.
Eile ma läksin maximasse, et kartulit ja muud kraami osta. Kõndisin pea longus kartulite juurde, sest seal olid jällegi sellised nad, et kui ära koorid, siis ei jää midagi alles. Noh eks ma neid pisut võtsin, kuni silmasin, et teenindaja toob suuremad, ilusamad ja kohe tunduvalt paremad kartuleid juurde. Viisin teised tagasi, võtsin koti ja jäin ootele, kuni ta oma toimetused ära tegi. Vanad tädikesed jooksid nagu tormi.
Samal ajal, kui mina uusi kartuleid kotti ladusin, olid nad sama tegevust kordamas minu kõrval. Ühel hetkel märkasin, kuidas üks tädike teisele vastu sõrmi virutab, sest krabas tema ninaeest kartulit. Haha.. no ma oleks kasvõi terve käru kaasa võtnud, peaasi, et oleks saanud seal kauem seda vaatepilti nautida. Ühel hetkel lausa tundus, et nad lähevad koerte kombel kaklema ja isegi võibolla hammustavad teineteist.
Ma imestasin, et litakat kirja ei saanud. Need tädikesed tundusid olevat täitsa professionaalid kakluse vallas. 😀
Lasnamäel tõesti kunagi igav ei hakka, isegi siin paar aastat elatud 🙂 Jaa Maximas tuleb ettevaatlik tõesti olla,et kellegi eest midagi ära ei kraba,eriti mutikestest, saad eluks ajaks endale vaenlase, katsu veel temaga kuskil kokku juhtuda 😀
Põnev elu sul seal Lasnamäel 😀 Aga kas tõesti on vaja sellist jama siia toota? Ootaks veits arukamaid postitusi.
No eks igaühe oma asi, mida ta oma blogis kirjutab 😀
Kuna su blogi on blogtree esileheküljel näha, jõuab iga niisugune jama tuhandete inimesteni. neile jääb sinust mulje kui tühisest klikkide lootjast. võib-olla oled sisukas inimene, aga see ei paista välja.
Kurb kuulda
Jumala põnev postitus ju. Ma küll igapäev poes kaklevaid mutikesi ei näe 😀