Wannabe marjakorjajad

Metsas mulle meeldib käia. Lastele ka. Puugiotsinguid väga ei meeldi teha, aga see on paratamatu osa metsas käimise juures.

Metsas on kõik nii mõnus, rahulik ja… roheline. Ma saan sealt alati mingi energialaengu ning tihti, kui tunnen ennast nukrana, lasen Geidul ennast metsa saata. 😀 Seal on kuidagi hästi hea vibe.

Metsas on ka palju marju.

Khm, ma ei saa ennast mingiks eriliseks marjakorjajaks nimetada, sest meie marjakorjamine piirdub alati tühjade pihkudega. Näen instas või kuskil mujal, kuidas inimesed metsmaasikaid või mustikaid korjavad, tõmban metsariided selga ja läheme marjule.

Üldiselt käib see meil nii, et sõidame metsa ääres, vaatame teepervad läbi, kas kuskil midagi paistab ja ega väga metsa sisse minna ei viitsi. Üks aeg siin käisime ja poistega läksime ka metsa sisse ning saime metsmaasikaid. Mingi 10 tükki äkki. Pole seda motti üldse olla ja põhjalikult uurida, aga marju ju tahaks. 😀

Eelmine suvi mõtlesime ka maasikale minna. Sõtsime siit Järva-Jaani poole, hoidsime tee äärde ja liikusime aeglaselt. Kui maasikalehti ei näinud, siis meie arvates seal ilmselt ka neid polnud. Ega metsa väga ei roninud. 😀

Täna mõtlesime ka, et läheks marjule. Panime vastavad riided selga. Raimond tahtis kaasa tulla ja hakkasime aga minema. Ega mul suurt lootust ei olnud, sest pole meist mingeid erilisi korjajaid, aga sellel korral joppas küll.

Läksime ikka korralikult metsa sisse ja korjasime pool kilo mustikaid. Idee poolest oleks maasikaid tahtnud, aga ega mustikate üle ka ei virise. Mina ei ole üldse kursis, millisest metsast saab rohkem maasikaid või millisest mustikaid. Meie olime okasmetsas, seega oletan, et mustikaid on nendes rohkem.

Ja ma tean, et ka rabades on palju mustikaid.

Aga ma olen meie saagi üle nii rõõmus, et ei raatsi neid kuskil äragi kasutada. Raimondile nii meeldis korjata ja kohe alguses küsis minult, miks mustikad verd jooksevad. 😀 Eks me saime seal metsas palju lobiseda.