Ma saan siin kõneleda vaid enda eest, kui ütlen, et mul on alati kombeks mõelda esimesena halba ja siis alles näha asjades head. Mul on kombeks tihtipeale üle põdeda ning minu suurim miinuskoht on asjade ette kujutamine, silme ees mingi asja läbi mängimine. Seda ei ole veel tulnud ent mina juba eos kannan ennast maha …
… ok, ma valetasin teile. 😀 Mulle meenus üks kord, kui ma olen pidanud ennast õudusfilmide pärast ebamugavasse olukorda sundima. Nimelt sõitsime me Geiduga telkima. See mõte tuli üsna õhtul ja asukohaks valisime ka ikka võimalikult kauge sihtkoha – Rae järve telkimisala, Pärnumaal. Kui ma ei eksi, elasime me ise tol ajal Tallinnas. Igatahes.. sõitsime …
Ma olen täielik õudukahull. Esimest õudusfilmi nägin ma juba pisikesena, kui telerist “Jeepers Creepers” jooksis. Ma ei mäleta, et vanemad oleks mul keelanud seda vaadata, aga no, lapsed ju keelamisi tavaliselt ei mäletagi. Vaatasin, et see on 2001 aasta film. Ma olin siis vist teises klassis? No igatahes ei olnud see film minu jaoks tol …
Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi olnud eriline hooldustoodete kasutaja. Mõtlen just igasuguseid kehakreeme (jumala eest mitte päikesekaitsevahendeid!), näo- ja silmaümbruskreeme, öö- ja päevakreeme, käte- ja jalakreeme.. Iga kehaosa jaoks on mingi kreem, aga piinlikkusega või mitte, tunnistan, et minu jaoks on need asjad jumala võõrad. Olen kuidagi ilma hakkama saanud või õigem oleks …
Natuke üle nädala on möödas ja mina saan alles nüüd mahti meie jaanipidustusest kirjutada. Egas seal midagi erilist tegelikult ei olegi. Mida rohkem ma lapsevanem olen, seda vähemtähtsamaks mulle osad pidustused muutuvad. Nende hulgas näiteks jaanipäev, aastavahetus, enda sünnipäev… Ütleme nii, et nende tähistamine oli kunagi minu jaoks lausa kohustuslik, aga nüüd jääb pelgalt viitsimise …
Hipp (link!) saatis mulle hulgaliselt igasuguseid smuutisid ja tuubitoite, millest üle poolte on julgelt juba naha vahele pistetud. Ok, mõned andsin ka tuttavale, aga üldiselt on Kristofer tahkema toiduga sõbraks saanud ja nii me siin siis sööme. Ehk siis ehe näide sellest, kuidas pole vaja ette paanitseda ning järjekindlalt probleemi kallal tegutsedes hakkab kõik oma …
Mu lastele väga joonistada ei meeldi. Vähemalt paberile mitte. See-eest aga seintele, põrandale ja igalepoole mujale küll, aga paberile joonistada on nende meelest jõle igav. Õnneks nad meie kodu väga tuuninud enam ei ole, aga on olnud aegu, kus ma olen nende joonistamismaratoniga ikka korralikult kimpus. Täna mõtlesin anda neile tegevust. Paberid nina ette, pliiatsid …
Ma isegi imestan, kuidas täna minu sõrmes see ilus sõrmus sätendab. Olin mina ju aastaid nn abieluvastane. Ma mäletan, kuidas blogi algusaastatel üsna mitmel korral kirjutasin, kuidas mina ei kavatse kunagi abielluda, ennast nii ametlikult siduda ja paberit pole ju mõtet määrida. Et teist keegi südarit ei saaks, siis ei, me ei ole siin vahepeal …
