***

Esimene visiit raseduskriisinõustaja juurde

Nonii! Teisipäeval oli see päev, mil kauaoodatud esimene nõustamine kätte jõudis. Selleks päevaks olin ma muidugi rõõmus ja rõõsa ja pablasin hullult, et mille üle ma seal kurtma hakkan.

Tüüpilise ettemõtlejana käisin peas läbi sada erinevat kujutluspilti, kuidas istume seal, kohmetult üksteist põrnitsemas, mina naeratan talle, tema mulle… Küsib mõne küsimuse, jälle vaikus ja nihelen seal toolil ega oska midagi rääkida.

Tegelikult ega ma nii ebapädevaks nüüd ühtegi nõustajat ei pea, aga siiski… mul on loll komme kõigest kõige halvemat ette mõelda. Mis teha.

Igatahes, jõudsin ma sinna ukse taha ning pidin natuke ootama. Endiselt ketrasin peas mõtet, mida ma ütlen, kuidas ma alustan, mille üle ma üldse kurdan? Peopesad muutusid higiseks, süda hakkas taguma, beebi sees mürgeldas…

Nõustaja kutsus mind kabinetti, tutvustas ennast, küsis, kas võime sinatada (muidugi, see on ju mugavaim variant!) ja egas midagi… Hakkasime vestlema. Tema küsis minult, mis mulle muret valmistab või mis on see põhiasi, mis kõige rohkem mind hetkel vaevab.

Endalegi üllatuseks kujunes meie vestlus hästi sisukaks, huvitavaks ja pikemaks kui ma kartsin. Me arutasime laste üle, ärevus- ja paanikahäirete üle, minu vaimse jõuetuse ja energia puudumise üle, tahtejõu puudumise üle, minu eraelu üle, naiseks ja meheks olemisest (selle kõrvalt, et oleme Geiduga ema ja isa), võimalusest olla kahekesi Geiduga aegajalt, selle üle, kuidas on minu suhted sõbrannadega, kas ja kui palju on meil tugivõrgustikku, kes meid laste kasvatamisel/hoidmisel aitab ehk mina rääkisin, kuidas taipan, et kogu see sasipundar minus on tekkinud sellepärast, et olen end täielikult lastele pühendanud ega oska võtta aega, et olla minna mõne sõbrannaga välja või Geiduga võtta seda kahekesi olemise aega.

Me mõlemad olemegi andnud endast kõik lastele. Mõelda, kui noored me veel oleme ja aheldanud end koju, pühendudes vaid tööle, kodule ja lastele, pole ka mõni ime, et minus mingi tundmatu masekas tekkinud on.

Tegelikult sai see kõik minus alguse 2012 aastal, mil mul diagnoositi ärevus- ja paanikahäired ning ma ennast muust maailmast eraldasin. Alates sellest ajast on minus kasvanud väike musta värvi paharett, kes mind vaikselt seesmiselt õgib… Aga viimase rasedusega on see kõik aina hullemaks muutunud, sellepärast ka raseduskriisinõustaja kasuks otsustasin.

Minu põhiprobleem ongi see, et füüsiliselt olen ma kõigeks valmis ja energiat täis, et midagi teha. Vestluse käigus selgus isegi, et mul on elus eesmärgid ja unistused (millest üks aeg rääkisin, et mul neid ju pole) – ma tahaks kooli lõpetada, minna edasi Sisekaitseakadeemiasse (see on üks mõte, mis juba peale põhikooli mu peas keerles), saada politsei töötajaks, võtta mõned koolitused.. oh, mul on küll neid unistusi. Ja seda taipasin ma alles seal.

Igatahes, kuigi füüsiliselt olen ma valmis tegema, olema, käima jne, siis vaimselt lööb mingi bloki ette – ma ei saa niikuinii hakkama, ma ei suuda, ma ei taha, miks ma üldse üritan? Ma ei oska seda seletada. See kõik on minu peas kinni.

Ma leian alati põhjused ja vabandused, miks mitte teha ja sellepärast peangi ennast edaspidi sundima. Pean ennast sundima, et see rütm tagasi saada, kus ma lähengi ja teengi ja olengi, sest tahan ja olen harjunud.

Ma ju ise ka saan aru, et peas ma mõtlen, et ei taha nt õue minna, aga kui lapsed mind tagant utsitavad ja seal ära käin, on hiljem megahea tunne. Ja vot selle tunde pärast peangi ma enmast rohkem pushima.

Nõustaja andis mulle ka koduse ülesande. Minna ühe sõbrannaga veebruari kuu jooksul välja kohvitama. Miks? Sest ma teadlikult väldin inimestega kokku saamist ja suhtlemist. Minu suurim kiiks on ette mõtlemine. Ma hakkan peas juba ette kujutama, kuidas ma saan kellegagi kokku, istume, vaatame üksteist, meie vahel valitseb piinlik vaikus, mina vaatan kella ja mõtlen, kas on juba ok aeg möödas, et viisakalt lahkuda.

Nõustaja soovitas lihtsalt minna ja vaadata, mis saab. Ta ütles, et ma ei hindaks olukorda juba ette vaid läheks ja oleks. Kui mina ei oska midagi rääkida, küll räägib sõbranna. Koos saame hakkama. Kaotada ei ole mul midagi.

Kokkuvõttes, ma tunnen, et see esimene visiit oli kuidagi lihtsalt vabastav… Ma ei saanud sealt suurt midagi, sest ega ma ei oodanudki, et mulle mingeid diagnoose hakatakse panema. Ma sain endast kõik välja laduda ja rääkida kellegagi, kes on täiesti erapooletu. Minu jaoks oli suur eneseületus sinna minek üldse ja võõraga nii rääkimine, sest mul on vahel isegi Geiduga raske rääkida, mis mind vaevab. Seega olen enda üle ääretult uhke, et end kohale vedasin ega tühistanud aega mingi tobeda vabandusega.

Järgmine kohtumine on juba märtsis ja ma ei jõua seda ära oodata. 😉

Ahjaa, nõustaja ise oli ka hästi tore ja mõnusa suhtumisega, küsis ja uuris ega jätnud mind täbarasse olukorda, kus ma oleks lihtsalt vaikides naeratanud ja higiseid sõrmi kruttinud.

Igaljuhul, kes on samasugune, nagu mina ja põeb nõustaja juurde minemist, ärge kartke. Võtke end kokku ja käige ära, pärast on megahea tunne! Ma luban!

9 thoughts on “Esimene visiit raseduskriisinõustaja juurde”

  1. Lugesin seda teksti nagu see oleks minu kohta kirjutatud. Tean täpselt neid tundeid ja hirme mida ise enda sees kasvatan.

  2. Tere.Minul on see kõik ees,kuna minu tütar on 15 aastane ja 6+4 nädalat lapse ootel.otsustas koos noormehega ,et jättavad alles.Meie elu lõi see väga väga sassi,kuna me ise elama 4 kesi ühes toas ja pole reaalselt võimalik,et imik majja tuleks ja muidugi raha seis ka kiita pole ja ei kujuta ette kuidas 15 aastane lapse kasvatamisega hakkama saab aga paistab kuidas meil järgmine neljapäeval läheb.

    1. Minagi sain 15 aastaselt lapse. Ütlen ausalt, et raskr on aga hakkama olen siiani saanud. Ema toetust mul polnud nii, et proovi lihtsalt olla talle toeks ja kaaluda erinevaid varjante.

  3. Jeee, mul väga hea meel, et läksid ja tunned vabastavat tunnet. Ma ikka jälginud su blogi ja kui oled muremõtteid jaganud, siis olen mõelnud, et nii super oleks, kui saaksid nõustaja juurde 🙂
    Super tubli oled!!!

  4. Tubli tüdruk, et abi otsisid! Ennast peab väärtustama ja seetõttu ei muutu teised sinu ümber kuidagi vähemväärtuslikumaks ega lükku tahaplaanile. Eesti naistes on sageli liiga palju seda ohvrimentaliteeti- ah, mis nüüd mina, lapsed ja mees on kõige tähtsamad. No ei ole nii!

    Jõudu sulle oma musta lae valgeks (või kuldkollaseks 🙂 ) võõpamisel!

  5. Pean mainima, et väga väga gäga väga nõme suhtumine ANNIKA kui ema poolt!!! Kui 15a soovib last alles jätta siis ootab kindlasti toetust mitte “ei mahu siia ja raha pole” juttu, raha pole kunagi nagunii piisavalt! Esimene abort kõige kohutavam viga mida inimene teha saab.. mul omal paar tuttavat.. siiani nutavad taga ja räägivad kuidas nende laps oleks praegu nii ja nii vana. See mõte jääb neid saatma kogu elu!

    1. “Ema” on 15 aastane, elavad perega 1 toas ja ilmselgelt raha pole ei tal ega vanematel… see on siis õige koht lapse kasvatamiseks? Pigem see on nõme suhtumine, et las see laps ikka tuleb LAPSELE ning mega savi et perekond lihtsalt ei suuda pakkuda täisväärtusliku elu. Lihtsalt kurb, mis moodi osad inimesed mõtlevad

  6. Ma ka just õnnest lakke ei hüppaks kui laps lapse peaks saama 15 aastaselt. Mul kolmetoaline aga ikkagi muretseksin end segaseks.
    Ühetoaline on viie inimese jaoks ikka väga väike ruum. Kui algul laps saabki lasterahasid siis neid ei jätku ka igavesesti ja sama kool ja laps samaaegset on juba omaette koormus, kui siis lisada veel see, et laps jalakäija on siis ongi väga raske(maapiirkonnas ma ei kujutaks ettegi).
    Mis saab siis kui rahad lõppevad? Väike titt ei küsi kas sa oled koolilaps tema tahab ikka süüa ja katmist. Ja kes võtab tööle alaealist, et ta saaks oma titte toita? Ja mis raha ikka makstakse vähese haridusega inimesele? Millised väljavaated on sellel lapsel, kui vanem ei suuda tagada minimaalselt heaolu?
    Ma just vihkan seda väljendit, et “kui jumal andis siis ka katab”. Päris nii sinisilmne ka olla ei saa. Lapse kasvamiseks on ikka raha vaja.
    See ei tähenda, et ma oma last selles olukorras ei aitaks, aga ma ei võtaks ka lapse enda võetud kohustusi enda kanda vaid laseks tal ise vastutada. Juhendades ja püüdes aidata leida tal lahendusi. Näiteks aitaks tal tööd leida siis kui lasterahad lõppema hakkavad ja aitaks tal last hoida kui tal vaja koolis kooliasju ajada. Ilmselt vajaks ta koduõpet. Ma pakun, et akadeemiline ei tuleks küll kõneallagi. Ilma hariduseta poleks tal tulevikus just helgeid väljavaateid. Lapsel saaks ikka väga raske olema, aga mitte võimatu. Ise olen rööprähklemist kogenud ja tean mida see tähendab. Igal juhul püüaks olla talle toeks. Kui ta on nende väljavaatedega nõus võib ka lapse alles jätta.

  7. Hei,

    Olen aegajalt lugenud su blogi ja nüüd esmakordselt tunnen end ära… Kogu see õue mitte minek, lastele täielik pühendumus.
    Kahjuks elame nii,et lapsi pole ka kuhugi jätta kui tahakski minna mehega välja 😔
    Lohutame end, et kui pisikesed vanemad on, siis ehk leiame mõne hoidja, keda mõneks tunniks lastega usaldada.
    Väldingi üldiselt inimesi, mõtlen omi mõtteid, muretsen, unistan, kardan..
    Ja tead, tagantjärgi mõeldes jäi mul suures osas ärevushäire tõttu omal ajal ka kool lõpetamata, nüüd kevadel (loodetavasti!) lõpetan keskkooli ära, soovitan ka sinul see raske tee ette võtta. Ega ma enne ka ei usu kui tunnistus käes on, aga ka minul on siht silme ees, mida järgmiseks teha ja loodan, et sinu unistus Sisekaitseakadeemiast täitub. Usun seda kindlasti!

Vasta Triinu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga