Läksin eile päris varakult magama. Äkki kella 19 ajal juba. Tegelikult oli see umbes nii, et pikutasime voodis ja ühel hetkel avasin silmad ja ümberringi oli pime. Polnud väga tegus päev, aga vaimselt väsitas ikka nii palju.
Kui ma öösel, umbes 3 ajal, ärkasin, avastasin, et Krissu magas mul kõrval, Joosepi voodi oli üldse tühi ja terves majas valitses kahtlane vaikus. Ega ma kohe ei taibanudki, et päris öö on. Arvasin esialgu, et hilisõhtu on – kaua ma ikka magasin?
Koperdasin läbi pimeduse kuidagi elutuppa, sest mu telefon oli seal. Viimati vähemalt jäi sinna laadima. Hea, et jalga ei murdnud teel 2wWää suudan nii puhtana ja korras hoida.
Aga tegelikult enne, kui end voodisse pikali viskasin, oligi kõik enamvähem okeis seisus. Pärast aga tundus, nagu sealt oleks torm üle käinud. Huvitav, et ma läbi une mitte midagi ei kuulnud. Ju siis oli hea uni – aitäh, uus madrats.
Ja see torm rüüstas kõiki ruume – isegi vannituba. Aga ega ma stressama ei hakanud. Võtsin telefoni, ajasin Geidu üles – ta magas koos Joosepiga Krissu voodis, võtsin Joosepi ja läksime meie voodisse magama. Aa, Krissu viisin ikka tema tuppa ka tagasi, et saaksime Geiduga mõnusalt kaisutada.
Teel Krissu toast enda omasse sai minust korraks jälle see ropendav siidinäpp, sest ma astusin lego tüki peale (või mis tükk, mulle tundus selle valu järgi, et seal oli terve meri neid). Oi, per*e! Alles ma siin kirjutasin, kui lahedad on legod ja peaks endale ka isegu ostma, aga sellistel hetkedel mõtlen küll, et korjaks tervest elamisest need kokku ja lihtsalt tõmbaks tule otsa. ?
Aga ei, ei tõmba. Ma olen juba nii karastunud legodel kõndija, et polnud üldse hullu seda jälle keset pimedat ööd proovida. Valu läks ka tänu igapäevasele kogemusele väga kiiresti üle. Ainult, et pea pöördus jõle kiirelt kontrollima ega ma kedagi üles ei ajanud. Hakka veel neid lapsi keset ööd üle legomere tassima.
Kahju vahepeal, et kodus kaameraid pole, saaks hea komöödiasarja kokku panna nendest hetkedest, kui lööd väikse varba ära või astud millegi jõhkra otsa ja siis keksled seal, üks jalg pihus, suu kriipsuks tõmmatud ja tahaks kogu südamest nutta, aga olukord ümberringi ei luba.
Mnjah. Minu valulävi tõusis jälle astme võrra kõrgemale. ?
Viimased postitused
Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on
No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]
9 kommentaari
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari