Läksin eile päris varakult magama. Äkki kella 19 ajal juba. Tegelikult oli see umbes nii, et pikutasime voodis ja ühel hetkel avasin silmad ja ümberringi oli pime. Polnud väga tegus päev, aga vaimselt väsitas ikka nii palju.
Kui ma öösel, umbes 3 ajal, ärkasin, avastasin, et Krissu magas mul kõrval, Joosepi voodi oli üldse tühi ja terves majas valitses kahtlane vaikus. Ega ma kohe ei taibanudki, et päris öö on. Arvasin esialgu, et hilisõhtu on – kaua ma ikka magasin?
Koperdasin läbi pimeduse kuidagi elutuppa, sest mu telefon oli seal. Viimati vähemalt jäi sinna laadima. Hea, et jalga ei murdnud teel 2wWää suudan nii puhtana ja korras hoida.
Aga tegelikult enne, kui end voodisse pikali viskasin, oligi kõik enamvähem okeis seisus. Pärast aga tundus, nagu sealt oleks torm üle käinud. Huvitav, et ma läbi une mitte midagi ei kuulnud. Ju siis oli hea uni – aitäh, uus madrats.
Ja see torm rüüstas kõiki ruume – isegi vannituba. Aga ega ma stressama ei hakanud. Võtsin telefoni, ajasin Geidu üles – ta magas koos Joosepiga Krissu voodis, võtsin Joosepi ja läksime meie voodisse magama. Aa, Krissu viisin ikka tema tuppa ka tagasi, et saaksime Geiduga mõnusalt kaisutada.
Teel Krissu toast enda omasse sai minust korraks jälle see ropendav siidinäpp, sest ma astusin lego tüki peale (või mis tükk, mulle tundus selle valu järgi, et seal oli terve meri neid). Oi, per*e! Alles ma siin kirjutasin, kui lahedad on legod ja peaks endale ka isegu ostma, aga sellistel hetkedel mõtlen küll, et korjaks tervest elamisest need kokku ja lihtsalt tõmbaks tule otsa. ?
Aga ei, ei tõmba. Ma olen juba nii karastunud legodel kõndija, et polnud üldse hullu seda jälle keset pimedat ööd proovida. Valu läks ka tänu igapäevasele kogemusele väga kiiresti üle. Ainult, et pea pöördus jõle kiirelt kontrollima ega ma kedagi üles ei ajanud. Hakka veel neid lapsi keset ööd üle legomere tassima.
Kahju vahepeal, et kodus kaameraid pole, saaks hea komöödiasarja kokku panna nendest hetkedest, kui lööd väikse varba ära või astud millegi jõhkra otsa ja siis keksled seal, üks jalg pihus, suu kriipsuks tõmmatud ja tahaks kogu südamest nutta, aga olukord ümberringi ei luba.
Mnjah. Minu valulävi tõusis jälle astme võrra kõrgemale. ?
Viimased postitused
A miks lahutus ei võiks lõbus olla?
Käisin eile sõbranna pulmas – mega äge oli! Ma muidugi siiani imestan, et mind kutsuti, [...]
10 kommentaari
Kuidas ma jälestan emotsionaalsust
Issand kui vabastav, et ma saan sellest nüüd mittesalaja rääkida. 😀 Kohe rohkem motivatsiooni oma [...]
4 kommentaari
Mis siis päriselt toimub?!
Ma postitasin eile instagrami üsna kentsaka pealkirjaga foto ja tekitasin sellega korraliku segaduse enda järgi, [...]
23 kommentaari
Kuidas raha tuulde loopida
Ma siin üks päev puhtjuhuslikult avastasin, et kaks aastat on juba möödas sellest päevast, mil [...]
5 kommentaari
Kuidas me edaspidi siin ainult õhust elame
Jah, tänasel päeval oleme omadega kahjuks sealmaal, et… kavatseme edaspidi enamus ajast õhust ära elada… [...]
3 kommentaari
Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???
Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]
Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on
Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]
14 ja 2
Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]
2 kommentaari
See on nüüd läbi!
Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]
1 kommentaar