jumala tühjus

Ma ei tea, milles jama, aga eelmise aasta lõpust saadik on mul selline jube tühi koht blogimises. Ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei suuda. Pole enam oskust kõike sujuvalt ja ladusalt kirja panna. Ma olen siin paaril päeval käinud ja täiesti tühjalt seda ekraani vahtinud ning mõelnud, mida kuradit ma siia kirjutada võiksin. Palju on nagu juhtunud, teisest küljest on elu viimasel ajal nii igav olnud, et ei teagi kohe, mida jagada ja mida mitte. 

Üks hetk ma mõtlengi, et tahaks kogu aja siin veeta, sest nii paljust on kirjutada ja kõik läheb kuidagi väga ladusalt. Teine päev ma mõtlen, et ma ju tahan blogida ja kuhugi jõuda ka, kuid ei oska sõna võtta. Mitte ühelgi teemal. Isegi nendel tuttavatel ja lähedastel. 

Ma ei tea, mis see on. Ma ei tea, miks see nii on, sest minu blogi on mulle siin sotsiaalmeedias kõige armsam koht. Aga ma pean tunnistama, et olen ta unarusse jätnud ja vabanduseks ei ole tuua mul muud kui laiskus. Ma üritan hetkel mitme asjaga korraga tegeleda ja ma ju tegelikult tean, et kui kiirustada ja veel mitme asja kallal, siis lõpptulemus on pudru ja kapsad. Kui võtta aga asja rahulikult ning kõigega eraldi tegeleda, siis oleks see tulemus kindlasti parem. Kool, töö, lapsed, mälu on jube viimasel ajal ja ma isegi näen, et ma olen kohutavas stressis, väsimus, magamatus, toitumine on paigast, vedelikku ei tarbi, liigun vähe. Mingit sorti kevadmasendus ehk? Samas ei ole ma siin kodus nagu elav laip ega masenduses vaid üks rõõmupall, aga vot kirjutada ma ei suuda.. ei teagi kohe. 

A muide, ma sain Merje blogist änksa gifi. 😀 😀 😀 😀 

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Hei! Teemast täitsa mööda aga … Käisid kunagi autokoolis. Mis sellest on saanud? Kaugele teooria ja sõitudega jõudsid?

  2. Jane Almers says:

    Ma kirjutasin sellest.. kunagi, kaua aega tagasi, aga see jäi poolikuks. Just sellepärast, et ma ei osanud enda aega jagada pere, kooli, töö ja autokooli vahel. Ma tundsin, et ma koorman ennast üle, seega võtsin endale prioriteediks esialgu gümnaasium lõpetada, et saaksin autokooliga rahulikult tegeleda. Teooria peaaegu tehtud, eksam vaja ainult teha. Ma ei tea kui pikk paus sisse tuleb, kas siis saab sealt jätkata, kus pooleli jäi või ei, eks paistab. Sõitudega pole alustanudki. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari