Läksin eile päris varakult magama. Äkki kella 19 ajal juba. Tegelikult oli see umbes nii, et pikutasime voodis ja ühel hetkel avasin silmad ja ümberringi oli pime. Polnud väga tegus päev, aga vaimselt väsitas ikka nii palju.
Kui ma öösel, umbes 3 ajal, ärkasin, avastasin, et Krissu magas mul kõrval, Joosepi voodi oli üldse tühi ja terves majas valitses kahtlane vaikus. Ega ma kohe ei taibanudki, et päris öö on. Arvasin esialgu, et hilisõhtu on – kaua ma ikka magasin?
Koperdasin läbi pimeduse kuidagi elutuppa, sest mu telefon oli seal. Viimati vähemalt jäi sinna laadima. Hea, et jalga ei murdnud teel 2wWää suudan nii puhtana ja korras hoida.
Aga tegelikult enne, kui end voodisse pikali viskasin, oligi kõik enamvähem okeis seisus. Pärast aga tundus, nagu sealt oleks torm üle käinud. Huvitav, et ma läbi une mitte midagi ei kuulnud. Ju siis oli hea uni – aitäh, uus madrats.
Ja see torm rüüstas kõiki ruume – isegi vannituba. Aga ega ma stressama ei hakanud. Võtsin telefoni, ajasin Geidu üles – ta magas koos Joosepiga Krissu voodis, võtsin Joosepi ja läksime meie voodisse magama. Aa, Krissu viisin ikka tema tuppa ka tagasi, et saaksime Geiduga mõnusalt kaisutada.
Teel Krissu toast enda omasse sai minust korraks jälle see ropendav siidinäpp, sest ma astusin lego tüki peale (või mis tükk, mulle tundus selle valu järgi, et seal oli terve meri neid). Oi, per*e! Alles ma siin kirjutasin, kui lahedad on legod ja peaks endale ka isegu ostma, aga sellistel hetkedel mõtlen küll, et korjaks tervest elamisest need kokku ja lihtsalt tõmbaks tule otsa. ?
Aga ei, ei tõmba. Ma olen juba nii karastunud legodel kõndija, et polnud üldse hullu seda jälle keset pimedat ööd proovida. Valu läks ka tänu igapäevasele kogemusele väga kiiresti üle. Ainult, et pea pöördus jõle kiirelt kontrollima ega ma kedagi üles ei ajanud. Hakka veel neid lapsi keset ööd üle legomere tassima.
Kahju vahepeal, et kodus kaameraid pole, saaks hea komöödiasarja kokku panna nendest hetkedest, kui lööd väikse varba ära või astud millegi jõhkra otsa ja siis keksled seal, üks jalg pihus, suu kriipsuks tõmmatud ja tahaks kogu südamest nutta, aga olukord ümberringi ei luba.
Mnjah. Minu valulävi tõusis jälle astme võrra kõrgemale. ?
Viimased postitused
Aga kes lapsi märkab??
Siin viimastel päevadel on palju kõmu ja isegi draamat keritud üles teemal, kas lapsed peaksid [...]
4 kommentaari
Kas ma olen siis rase???
Ma üks päev kogemata panin rasedustestidest pildi insta storysse. Mul oli see sinna plaanis panna [...]
5 kommentaari
Ja ongi läbi… 💔
Läbi. Kõik. Hüvasti. Uskumatu. Kas me nämmutame siin veel üks kord, kuidas aeg ikka lendab? [...]
2 kommentaari
Miks ma olen vastane…
Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil [...]
4 kommentaari
Mida suurem, seda koledam? 🥹
Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬 Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. [...]
8 kommentaari
KUSKOHAS me just käisime?
No hei! Kuidas teil läinud on? Kõigepealt tahaks ära mainida, et ma ei saa oma [...]
1 kommentaar
Kui lapsed ajavad nutma
Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, [...]
Viimati 5 aastat tagasi?????
No hei! Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia [...]
5 kommentaari
Kui sõbranna mees petab
Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust [...]
7 kommentaari