Kuidas ortopeedi juures läks

Kuigi me käime Kristoferiga pealinnas ortopeedi juures ainult 2x aastas ja mõtled küll, et seda on ju tegelikult väga vähe, siis alati tulevad need korrad nii ruttu ja tunne on küll selline, nagu külastaks lastehaiglat tihedamalt.

See aasta külastamegi, ka Joosepiga läheme nüüd augustis näo- ja lõualuukirurgi dr. Zibo juurde, aga sellest siis, kui meil seal käidud on.

Ma Kristoferi puudutavat juttu ümber ei hakka kirjutama, olen tema haigusest kirjutanud üsna mitu postitust. Proovin need õiges järjekorras siia linkidena panna:

1. https://janeblogi.ee/moned-motted/

2. https://janeblogi.ee/update-krissu-luuhaigus/

3. https://janeblogi.ee/kosmonaudipukstes-kuulame-nuud-oks-laiali-laulu-me/

Vaatasin, et rohkem polegi, viimased updated olen teinud instagrami lühipostitustena. Seega, kellele huvi pakub, siis mu instagramist leiab need – @janeblogi

Kes aga varasemaid postitusi lugeda ei viitsi ja instagramis samuti tuhlata mitte, siis… nojah. ? Kõigile ei pakugi see teema huvi.

Täna on järgmine visiit ortopeedi juurde. Mul on alati mingi korralik ärevus sees, kuigi Krissu ise on jumala tšill – teab juba, mis ees ootab. Et esimese asjana tuleb röntgen teha, seejärel läheme kabinetti, ortopeed palub tal kõndida, mõõdab jalad üle, painutab ja venitab teda natuke. Oluline ongi röntgenipildi tulemus – selle järgi üldiselt vaadatakse, mis edasi saab.

Aga ta ise on muidugi marurahulik. Röntgenis saab alati kaasa hiljem pildi, mida värvida saab ja siis tavaliselt ta eelmine õhtu küsib, kas seekord antakse ka pildike värvimiseks. Ma alati ütlen, et pead ei anna, aga hoian pöidlaid, et antakse ikka.

Ühtlasi on meil ka traditsioon, et pärast ortopeedil käiku läheme Happy Fly batuudikeskusesse. Irooniline, eks, sest Krissul on hüppamine keelatud. Aga õnneks batuudikeskuses saab muudki teha. Kuigi vahel on raske öelda 5 aastasele, et kle sa ei tohi hüpata ja joosta. Enamasti tal on see endal meeles ja ka ütleb seda, aga lapsed on lapsed ja nii unustab teinekord ka tema selle ära. Nii palju, kui ise märkame hüppamist ja jooksmist, siis ka tuletame meelde, et võtaks vähe rahulikumalt ikka.

Õnneks Krissu röntgenipilt on alates 2021 detsembrist paremuse poole liikunud ja operatsiooni vajanud pole, aga närv on enne igat visiiti ikka mul sees. Usun, et sellest polegi võimalik kunagi vabaneda, sest #emasüda. Ja emad muretsevad alati. Eriti, kui on kinnitatud diagnoos ja tulevik ebaselge.

Krissu puhul on see ka suur pluss, et ta pole kurtnud valu ega millegi üle. Nagu ka ortopeed ütleb alati, et kui röntgen haigust ei näitaks, siis väliselt ei ütlekski, et tal see haigus on.

Aga, kuidas täna läks? Väga hästi! Krissul asi juba nii käpas – röntgenis ei pidanud tema jalgu isegi paigal ja sirgu hoidma, teadis ise juba, kuidas ja mis. Kahjuks pildikest ei saanud, aga ta ei heidutanud selle üle väga meelt.

Ortopeed (dr Kritt on lihtsalt parim!) vaatas, mõõtis, venitas, painutas ja kuigi röntgenis veel ei ole näha, et reieluupähik tagasi hakkaks kasvama, siis vasaku jala (vasakus puusas on see haigus) liikuvus oli näiteks isegi parem kui parema oma. Enne oli vastupidi – haige puusa jala liikuvus oli üsna kehva.

Ta kiitis väga seda liikuvust. Eks sellele on kindlasti väga palju positiivset mõju avaldanud vees olemine. See oli üks peamine soovitus, mille saime, kui tal see haigus diagnoositi. Nüüd suvel oleme ju pea igapäev ujumas käinud kuskil.

Jalgrattasõit on ka hästi toetav – puusliigest tuleb võimalikult palju liikuvuses hoida. Ringjas liikuvuses.

Füsioteraapias käisime ka siin talvel, aga kuna oleme seal nii palju käinud, siis teeme kodus samu harjutusi läbi mängude ja ka niisama. Põhipoint ongi vasak jalg/puusaliiges hoida liikuvuses.

Mul igatahes on super hea meel. Operatsiooni vaja pole. Kui enne käisime 2x aastas kontrollis (juuni ja detsember), siis nüüd peame minema uuesti alles järgmine suvi.

Uurisin ka ortopeedilt, kas see on ok, et reieluupähik pole hakanud veel tagasi kasvama (see kärbus ära ja selline seis, kus see pähik on suht nullis on juba üsna pikalt, nüüd peaks see hakkama tagasi kasvama, aga pole veel seda teinud ja siis tundsin muret, et kas nii kaua peabki tagasi kasvama), aga ta kinnitas mulle, et see tõesti on täiesti normaalne.

Minu murekoorem kühveldati kindlasti väiksemaks selle visiidiga ja hingan nüüd Krissu osas nati rahulikumalt. 🙂

Peapildil näete Krissut peale röntgeni ortopeedi kabineti ukse taga ootamas ja raamatut sirvimas. 😀 Igast pulli tegi seal.

Ja loomulikult läksime pärast HappyFly batuudikeskusesse. See on nüüd uues kohas muide – Mustika keskuses. Mul on seal ka sooduskood nii tavapiletitele kui ka sünnipäevade pidamisele – Jane30

Vahel ikka uuritakse, kas mu kood veel kehtib ja täna tuli see omanik rääkima, et seda koodi ikka kasutatakse päris palju. Kasutage veel! Tore koht on, kus niisama hullamas käia või sünnipäeva pidada. ? Panen nende kodulehe siia: https://happy-fly.ee/

Ja ei ole sponsoreeritud postitus. Ise läksime, ise maksime jne. 😀