***

Mida ta küll mõtleb?

Ma tegelikult ühest küljest üldse ei tahaks mingeid kehapostitusi vorpida – eelmisel suvel tegin ma seda väga tihti. Peamiselt jagasin nt instagrami feedis pilte iseendast, kus ma võibolla ei olnud kõige rohkem riides. Ma ei tea, mis tungivat vajadust ma tundsin tõestada kellelegi, et ma oma kehas end hästi tunnen.

Teisest küljest sain metsikult kirju, kuidas keegi on oma kehaga sõbraks saanud või üle pika aja julgenud panna selga bikiinid, mõtlemata sellele, mida keegi teine arvab või kuidas vaatab. See oli hästi tore ja vist üks eesmärke see ka mul oli – näe välja, milline näed, naudi elu ja naudi suve, ilma, et peaksid mõtlema, mida keegi teine arvab.

Täna ma vaatan sellele teemale muidugi sutsu teistmoodi – no see kehapositiivsuse teema. Ma nt ei jälgi täna enam ühtegi kontot, mis keskendubki kehapositiivsusele. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga lihtsalt… ma arvan, et ühest küljest just läbi selliste kontode pööratakse liiga palju tähelepanu meie kehadele, mis omakorda annab teistele inimestele rohkem põhjust erinevaid kehasid kommenteerida ja luubi alla võtta, aga samas teisest küljest võivad säärased kontod olla ka siiski abiks – aidata inimestel silmi avada, et igasugused kehad on täiesti normaalsed.

Mulle meeldib jälgida sotsiaalmeedias päris inimesi – neid, kes jagavad absoluutselt kõike, ei ole keskendunud vaid ühele kindlale teemale. Jagavad kõiki eluga seonduvaid rõõme ja muresid.

Ma ise katsun hoida fookust elul üleüldiselt, mitte vaid ühel asjal.

Mulle tundub, et me ise muudame kehade teema populaarseks ja tõstame seda esile ning seeläbi muudamegi kehade teema meie ühiskonnas niivõrd oluliseks. Tegelikult see ei ole oluline. Mitte nii suurel määral. Muidugi, me võime alati näidata eeskuju ja rääkida, et on okei tunda ennast oma kehas hästi, vahet pole, milline ta on, aga ma usun ka seda, et sellest ei peaks rääkima koguaeg ja liiga palju, sest see ju ka mingil määral annab edasi justkui mõtet, et KEHA ON OLULINE.

Meil kõigil on erinevad kehad. Mina leppisin enda omaga peale kolmanda lapse sündi kuigi ma ei saa väga siiani aru, miks ma temaga üldse vaenujalal olin. Ta on nende 28 aasta jooksul teinud ära väga palju tähtsaid toimetusi, sünnitanud neli last, kannab viiendat, viinud mind punktist A punkti B ja muid asju ka, seega, mille pärast ma teda vihkama peaksin? Funktsioneerib ta ju täitsa korralikult ja pole tal hullu midagi. Mõnest kohast pehmem, mõnest kohast triibulisem, aga siiski minu keha – ainus, mis mul on. 🙂

Nüüd, viienda raseduse ajal olen kuidagi veel rohkem teda armastama hakanud. Silitan kõhtu, tuharat, puusa, õlgasid – minu vapper kestake. Ta on teinud ära minu jaoks nii võrd palju, et oleks patt temast halvasti mõelda.

Eks ta ole muidugi nõme, et keegi võtab omale õigus sinu keha kommenteerida, aga ma mõtlen sellele nii, et enamasti on need inimesed võõrad, nad ei tea sinust ja su keha läbielamistest suurt midagi ja kui isegi teavad, siis ilmselt ei ole nad väga kirkad kriidid karbis, et üldse kellegi kohta midagi öelda. Kas pole nii?

Ma olen ka siin ikka mõned üksikud kirjad saanud, et mul on alles pool rasedust läbi, aga kõht juba nii suur. Noh, mis ma ikka oskan öelda. Polegi midagi vastata. Las ma siis olen tema jaoks normaalmõõtudest väljas ja “kahtlaselt” suure kõhuga raseduse pikkust arvestades. Selliseid kommentaare ja kirju saavadki kirjutada vaid rumalad inimesed, kellel tegelikult on probleem iseendaga.

Mina arvan, et kui sa oled iseendaga rahul ja õnnelik, ei lähe sa teiste keha, elu kallale või hoopis midagi muud halvasti kommenteerima. Kuigi, mina nt ei ole ka seda teinud siis, kui iseennast nii väga vihkasin. Ei näinud pointi seda viha teiste peale välja valada. Aga inimesed on erinevad ja nad teevad asju erinevatel põhjustel.

Mina enda kanalites üritan lihtsalt näidata elu ja kõike sellega kaasnevat. Ja sedagi tegelikult viimasel ajal pigem vähem, sest mingi laiskus on selles osas peale tulnud – ei viitsi kõike jäädvustada. 😀

Ega ma ei teagi, kuhu ma oma pika jutuga jõuda tahtsin. Vist öelda, et nautige elu ja ärge mõelge sellele, mida keegi teine mõtleb. 🙂

3 thoughts on “Mida ta küll mõtleb?”

  1. Täiiesti minu teemasse jutt. Alles eile oli nii kurb,kui see ka pole oma enese emaga keha ja riietumise üle vaidlus. Juba tundus ,et lapse lapse tuleku uudis pani meid nii hästi läbi saama aga nagu öeldakse küll saatus leiiab ikka teema mille üle vaiielda saaks. Mul rasedust 12 nädalat ja on ka juba punuke ette tulnud ,tema leiiab kohe pahandada et ,,kas sa oled liialt sööma hakkanud 🤦‍♀️,, . Siis üritan mina talle selgeks teha sorry aga tõesti su tütre keha on selline,et lööb kiiremini punu ette kui sul omal ajal kui mind ootasid ,, . Olen seda nupsukest niigi nii kauua oodanud siis eriti ma ei varja tõesti seda ,et olengi juba punukesega ja imetlen hoopis seda . Ja riietuse teemal oli see ,et tegin oma kapis suure koristuse ja ütlesin emale ,et võid viia neid proovida sugulaste teismelistele et mul palju korralike riideid ,et äkki tahavad. Otsustasin ,et kuna ma saan emaks tahaks teistmoodi riietuda kui varem . Siis mida tegi tema lajatab mulle ,,Kohe ei pea siis muttiks minema ,, . Siis ütlesin kas alati peab solvama ja lisaks kas tõesti emade riietus on alati mutilik ? . See näitab seda ,et ka oma enese vanemad ei suuda alati kohaneda kui otsustad muuta end selleks kelleks sa soovid ise ja ei näita enam oma keha kumerusi igasugu riietusega siia ja sinna. Soovin elada oma elu ja nautida oma tulevase nupsukese ootust just selliste riietega nagu ise soovin ju . Ja nii ka iseendale pärast seda telefoni kõne sisendasin ,öelgu teised mis tahes .

  2. Ma ka rase, 26 nädalat. Nii paljud kommenteerivad jälle vastupidi, et kuidas nii väike kõht. No ma ei tea. Las ta siis olla nii väike, küll kasvab veel. Mina olen rahul oma kõhu ja beebsuga. Kõik rasedakõhud ei olegi samasugused. Oh kui igav oleks maailm, kui kõik inimesed oleks siin “ühe vitsaga löödud.” Hea postitus! 👍🙂🫶

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.