Nüüd on juba jupike vaikus, kui keegi enam ei kriba kuskil, kui hea või kui halb ema ta on. Ja nüüd otsustasin sellele vaikusele lõpu teha ning kirja panna oma mõtted ja arvamuse sellest, milline ema mina olen. Kui ma olen armastanud mainida mõnes postituses, et küll ma olen ikka hea ema või kuidas mulle minu kukununnud meeldivad, siis on alati ikka öeldud “kellele sa üritad end tõestada? nii väga surud inimestele peale, kui hea ema sa oled? milleks on vaja pidevalt ülistada ennast, kui hea ema sa oled?” Tegelikult kui aus olla, siis ma isegi ei ole märganud, et ma vahet pidamata ennast ülistaks ja kiidaks, kui maailma parimat ema. Miks ma peaksingi seda tegema? Kelle jaoks? Seda, milline ja kui hea ema ma olen, pean ma näitama ainult oma lastele. Ei kellegile muule, sest nemad ju sõltuvad minust, minu otsustest ja valikutest.
Alustaksin siis sellest, et esimest last jäin ootama 17 aastaselt. Õh, kuidas ma vihkan sõna “rase”. Ma ei tea miks, aga mulle absoluutselt ei meeldinud, kui minult küsiti “kas sa oled rase?” või öeldi “oi, sa oled rase!”. Ei meeldinud siis ja ei meeldi nüüd. Minu meelest on palju ilusam, kui öeldakse lihtsalt, et naine on lapseootel. Kuidas kellelegi, eksole. Minu esimene rasedus kulges hästi ja oi kuidas ma juba siis hellitasin peas mõtteid, et minust saab üks kuradima hea ema. Kõige parem maailmas. Tuhkagi! Kui laps sündis, ei julgenud ma tal mähetki vahetada, sest ta ju oli ometi nii väike ja tilluke ning kardsin, et kui natuke tugevamalt teda hoian, läheb kohe katki. Noh, need esimese lapse hirmud, nagu ikka, noorel inimesel. Aga üsna kiirelt võtsin ma end kokku ja olin kohe julgem- ja tõsi, kõik sujus kohe paremini. Tuleb asja rahulikult ja julgelt võtta.
Ma võin öelda, et esimese lapse kasvatamisega ma panin natuke puusse- lutipudel kadus hiljem, lutt kadus hiljem, potil hakkas käima 2 aastaselt. Oh jah, ei taha meenutadagi. Õnneks oli mul teine võimalus kõike seda uuesti teha ja veel paremini. Ma ei ütleks, et mu esimene laps on aia taha läinud vaid seda, et ma ise olin kogenematu ja oskamatu ja mõtlesin, et kui laps ei taha, las ta siis olla.
Teise lapsega oli kõik teine. Nagu ikka. Raimond on kuidagi üldse palju aktiivsem, kui seda oli Hendrik pisikesena. Raimond hakkas kõndima 10 kuuselt, Hendrik 1a ja 3kuuselt. Raimond ütles lutile ja lutipudelile head aega umbes aasta ja paari kuuselt, Hendrik umbes aasta ja 7 kuuselt. Raimondil kadus mähe aasta ja 3 kuuselt, Hendrikul 2 aastaselt. Kõndimise koha pealt ei tasu üldse vaieldagi, kumb on parem ja kumb on targem, sest ilmselgelt ma ei harjutanud neid kõndima, ei hoidnud jalgadel ega midagi, see ju tule igal lapsel erinevalt. Samuti ei tee ma lastel vahet. Seda selles mõttes, et oo Raimond on armsam ja parem, sest areneb kiiremini, kui seda tegi Hendrik. Absoluutselt mitte.
Nii.. ja nüüd ma hakkasingi lobisema oma laste arengust, mitte sellest, milline ema ma olen. Teate, ma tunnen ennast kohe päris emana. See võib kõlada naljakalt, aga nii see on. Kui Hendrik oli beebi, tundsin ma end emana just sellepärast, et ma ju ometigi sünnitasin inimese, siis loogiliselt võttes ma olen ema. Päriselt emana hakkasin ma end tundma siis, kui Hendrikule hakkasin õpetama söömist, joomist (tassist noh!), potitamist, erinevaid sõnu. Ma tundsin, et ma olen inimene, kes õpetab oma järeltulijale lihtsaid ning elulisi asju. Nii nagu õpetas minu ema minule. Ma tundsin end nii uhkena. Uhkena, kui Hendrik esimest korda tassist jõi. Uhkena, kui tegi esimese pissi potti. Uhkena, kui ta ütles oma esimesed sõnad, mida ma talle tulihingeliselt korrutasin iga päev, et ehk ta varsti ütleb mulle ühegi neid sõnadest.
Ja siis tuli Raimond. Ning ma tundsin end veel rohkem emana. Enam mitte sellepärast, et ma just paar tundi tagasi pressisin kedagi endast kogu oma jõuga välja vaid ma olingi ema. Jälle. Ja ma tundsin end päris päris emana. Topelt ei kärise! Ma lubasin endale olla veel parem ema, kui ma olin seda ainult Hendriku jaoks. Ja ma tõestasin seda endale üsna kiirelt. Täna on Raimond 1a ja 6kuune ning ta sööb ise, joob ise tassist, käib potil, viskab prügi prügikasti, kõnnib, jookseb, ronib mänguväljakul ringi, magab terve öö, jääb ise magama (see tähendab seda, et ma ei pea tunde passima tema kõrval, lugema muinasjutte ja laulma unelaulu), ütleb palju sõnu, saab aru, mida ma temalt tahan ja millest ma räägin. Ühesõnaga, olen ma enda üle väga uhke, et olen saanud ennast teist korda tõestada, kui emana.
Emana ei ole ma selline softy, kuid ma ei ole ka ema, kes iga väikese asja peale karjuma ja vitsaga vehkima kukuks. Ma tõstan häält vahel, kuid ma ei karju. Jah, ma olen proovinud vanema poja peal nurka panemist, toolil istumist, pepule patsu andnud- tulutult. Tänaseks kogu selle praktika vältel olen ma aru saanud, et lastega aitab ainult rääkimine. Kui laps on vihane ja muutub agressiivseks (eks vahel tuleb ikka ette, et laps tuleb ja virutab sulle :D), siis sa küsidki temalt, mis juhtus ning miks ta sind lõi, kas midagi on valesti, miks sa nii tegid. Nagu öeldakse, vägivald sünnitab vägivalda ja sinu käitumine peegeldub lapse omas.
Teisest küljest usun, et just laps/lapsed kujundavad emaks olemist. Nendest sõltub, milline ema oled sina, kuid ma ei taha öelda, et kui sa näiteks last lööd karistuseks, siis on laps järelikult süüdi. Ükski põhjus ei ole piisav lapse löömiseks. Sa pead enda last austama, kui sa tahad, et tema austaks sind.
Kindlasti käib minu peas läbi mõtteid, kus ma tahaksin olla üksinda ja puhata neist põngerjatest, kes ei tahaks eksole? Ma olen võtnud endale sellise mõtte, et kui ma sain endale lapsed, siis ilmselt on mul neid põgenemisteid vähem. Ainuke koht, kuhu ma saan oma lapsi viia, ongi minu vanemad. Ja kujutage ette, nad elavad Pärnumaal. Mina elan ju Tallinnas. Seega, olen ma igasugused pidutsemised ja ööklubid oma mõtetes ammu juba maha matnud. Ja ma ei kurda, ei nuta, olen harjunud.
Kui tahame mehega kahekesi olla, siis leiame selleks aja ja võimaluse. Lapsi saame muidugi Tallinnas ka mõne tuttava poole jätta, kuid see on üsna lühikeseks ajaks (paariks tunniks), aga nende tundidega ei jõua nagu midagi tehtud. Siis ongi variant minu vanemad, aga et näiteks Tallinnasse koos sööma või kinno minna, siis selleks ei hakka Eesti teise otsa sõitma ja lapsi ära viima. Seega ongi meil kahjuks kahekesi olemise võimalusi suhteliselt vähe.
Kui tahame mehega kahekesi olla, siis leiame selleks aja ja võimaluse. Lapsi saame muidugi Tallinnas ka mõne tuttava poole jätta, kuid see on üsna lühikeseks ajaks (paariks tunniks), aga nende tundidega ei jõua nagu midagi tehtud. Siis ongi variant minu vanemad, aga et näiteks Tallinnasse koos sööma või kinno minna, siis selleks ei hakka Eesti teise otsa sõitma ja lapsi ära viima. Seega ongi meil kahjuks kahekesi olemise võimalusi suhteliselt vähe.
Vot sellise mõtlemisega ema olen mina, igatahes. Ei ole see jutt pastakast välja imetud ja googlest otsiud “täiusliku ema kirjeldus”. See olengi mina. Vähemalt nii palju, kui ma olen suutnud oma käitumist ja olemist emana analüüsida nende 4 aasta jooksul, kui ma olen olnud lapsevanem.
Ja noh, kui juba kiitmiseks läks, siis lapsed on mul samuti väga vastutulelikud.. Muidugi teevad nad pahandust ja selliseid asju, mille peale ei tuleks isegi mina, aga nad on ju oma lapsed ning kõik muu on mööduv, nemad aga jäävad kogu eluks. Ja hea emme olen ma muidugi koostöös hea issiga. Kui on sujuv ja hea suhe emme-issi (kui ka naise ja mehe) vahel, on kõik muu hea ka kodus. Positiivne ellusuhtumine võrdub positiivse elukeskkonnaga. Ja kindlasti on meie eludes samuti halbu aegu, nii roosilises maailmas me ei ela.
Ja noh, muidugi on emmel abilisi vaja, et emme “amet” täiuslikult välja kukuks. Siin ongi näide, kuidas vanem poeg võttis ohjad enda kätte ning õpetab väiksemale vennale nuuskamist. Oh seda koledat külmetusperioodi! Aga oleme juba peaaegu terved, juhuu.
Millise emana näed ennast sina? Ausalt ja otsekoheselt öeldes.
Mina olen alles 1a2k emme olnud. Sünnitasin 2 nädalat enne 19-aastaseks saamist. Ma tunnen, et olen oma lapse kasvatamisega päris hästi hakkama saanud. Abi olen saanud ainult lapse issilt (materiaalset abi – riided, jalanõud jms – olen saanud ka oma emalt ja ämmalt.), aga mul pole kedagi, kes last hoiaks, sest ma ise elan Valgas ja kõik lähedased elavad kas Tartus, Tallinnas või Viljandis.. Mees on e-l hommikust õhtuni tööl ja seega olen lapsega kahekesi enamus ajast. Laps käib potil, aga välja minnes ja ööunne minnes on mähkmed jalas, seega täitsa mähkuvaba veel pole. Sööb ise, joob ise. Lutitab ainult siis, kui magama läheb, lutipudelita magama ei taha jääda, aga väljas olles ja autoga sõites jääb ja ilma selleta magama 😉 Kuna mul on palju õdesid vendi, siis sain veidi praktikat enne lapse sündi. Tänu sellele ei kartnud ma last sülle võtta, kui ta oli vaid paari tunnine, vahetasin ilusti mähkmeid kohe, oskasin vannitada ja teadsin, mida teha, kui laps on haige. Arvan, et olen täitsa hea ema ja ma pole kohanud kedagi, kes vastupidist oleks mulle väitnud. 😉
Sa oled tubli Jane. Mina pole suutnud oma jäärapead õpetada ise sööma ja jooma, olen hiljaks jäänud sellega ? Potil ta käia ei taha ,jälle hiljaks jäänud ? Aga sõna ta kuulab ja niisama vahva jumbu on. Jah issi-emmel pole koostöö hea aga ajab asja ära. Viimasel ajal on hammustamine tagasi tulnud aga varsti saame selle jälle ära, vaja vaid veidi keelata.
Sünnitasin kui olin eelmine päev saanud 19-st. Plaan on 21 aastaselt jääda teise lapse ootele. Loodan et suudan teise lapsel jaoks olla parem ema. Nagu sa oma jutus mainisid. Teise lapsega teen teisiti kui esimese lapsega. Olen vähemalt suutnud teda sõna kuulama panna. Ei oskagi öelda milline ema ma olen olnud 1,5 aasta jooksul aga ma usun et siuke okei ema, ei õienda iga asja pärast. Ta on mu laps ja lapsed teevadki lollusi.
Nii palju, kui ma olen siia lugema sattunud, siis mulle tundub, et oled üks tore ja tubli ema 🙂
Seda enam (üritades mitte kõlada nagu tõsine vanainimene), et oled täitsa noor-noor ema. Ega ma ise ka mingi dinosaurus ei ole – meie silmatera sündis, kui olin 23 – aga viimasel ajal vaatan ikka imetlusega neid eriti noori ja tublisid emmesid. Sinu puhul ka, väga toredad olid näiteks need postitused, mis sa oma õpingutest tegid – näitavad, kuidas noored emad teevad ja jõuavad. Oled tubli ja jätka samas vaimus 🙂