Kuigi täna hommik algas ilusti, siis homme on töine päev. Tuleb välja, et laiskloom Janel on koolis palju vaja vastata.
Kõigile teadmiseks, milline laiskloom Jane välja näeb. Kui tänaval juhtud nägema, viska käppa 😀
Broneerisin meile toa Pärnus Villa Wessetis (LINK), lisasin juurde, et sooviksin vanniga ja rõduga tuba. Loodetavasti me need saame, see muudaks puhkuse veel paremaks. Arvestades, et Pärnus käisime paar aastat tagasi. Loomulikult tahaks sellest lühipuhkusest võtta kõike, mida võtta annab, sest ilmselt ei satu ma/me Pärnu kaua aega. Pole lihtsalt põhjust, et sinna minna.
Kaks aastat tagasi käisime seal, sest müüsime oma korteri maha ning notari juurde oli vaja Pärnus ära käia. Ja see oligi see lihtne põhjus.
Lastega on asi klaar. Muidugi olid mu vanemad nõus nad enda juurde võtma. Reede õhtul sõidame Vändra, öö oleme seal ja laupäeva hommikul läheme mehega Pärnu. Ja aeg meile kahele võib alata!
Oleks see nädal vaid nii roosiline ja mõnus. Aga ei. Võib ju ainult loota, et sillutatud tee laupäevani on pehme, mõnus ja rahulik, aga kus sa sellega. Ma pean siin kõvasti tuupima hakkama, sest olen võtnud endale kohustuseks minna homme järelvastamisklassi töid tegema. Mitte, et ma oleks 1 või 2 mees ja tundides midagi ei oskaks vaid ma ei käigi tundides kohal. 😀 Hetkel on see täiesti välistatud, aga järgmisel esmaspäeval läheb noorem poeg lasteaeda, seega hei, minu kooliskäigud algavad järgmisel neljapäeval.. a oih, siis on ju vaheaeg. Ülejärgmisel neljapäeval.
Igatahes, tahaksin enne vaheaega võlad tasa teha. Nii ma võtsingi endale südameasjaks järelvastamine sellel nädalal. Kuna ajaliselt (mehe töögraafik) saaksin ma minna ainult homme, sest järelvastamiste klass õhtu kella 20ni (vb oli isegi hiljem) lahti.
Esimene aine- geograafia. 10. klassi oma. Arvutiõpetuse kursused sain ma juba vastatud 10. klassi omad- 1. kursuse sain 4 ja teise 5. Juhhei! Geograafias on vaja 3 (vb oli 4?!) KT ära teha ja seegi kursus on läbitud. Siis on 10. klassiga kõik. Tegelikult see esimene töö ei ole midagi keerulist, sest kõike tuleb võtta loogiliselt. Kui kunagi koolis käies oli mul kombeks asjad lihtsalt pähe tuupida, siis nüüd ma kasutangi loogilist mõtlemist, asjade kirjeldamist enda sõnade järgi. Palju parem ja kergem variant tundub. Niisiis, ongi üks töö homme geograafias.
Teine aine- muusikaajalugu. Ilmatu kerge, eksole? Töö koosneb autoritest, muusikapalade kuulamisest (kes seda ei oskaks?) ja mõistetest.
Kolmas aine- või mis aine, kohustusliku kirjanduse vastamine. “Madame Bovary” G. Flaubert. Üsna igav raamat alguses, kuid mul pool raamatut loetud ja võin öelda, et juba on nii põnev, et raske on lugemist lõpetada.
ei propageeri veinijoomist ja õppimist üheaegselt!
Kas oli veel midagi? Ma ei olegi kindel, sest mu mälu on hirmunud. Ma mõtlen, kuidas ma seda kõike oma väikeses peas talletan? Kohustusliku kirjanduse vastamine on kökimöki, sest sellega ei ole mul kunagi probleeme olnud. Kui sind huvitab raamat ja sa loed selle läbi, pole just keeruline seda oma sõnadega ümber jutustada. Lisaks võib vastamisel kasutada teose abi.
Neljapäeval pean lisaks minema vene keelt vastama, mis on mu roostes mälusoppidesse kaduma läinud. Mul on tekst ees, mida ma pean tõlkima ja ma nagu oskan, üldises pildis, aga miski nagu jääb arusaamatuks… ei oska seda seletada. Natuke raske minu jaoks.
Ahjaa.. miks öelda teisele inimesele halvasti asjades, mida on võimalik muuta? Mäletate, kui ma kirjutasin oma tulevikuplaanidest? Kui ei mäleta või pole lugenud, saab seda teha siin (LINK). Kirjutasin sellest, et vahepeal oli mõte, et peale keskhariduse omandamist tahaksin minna edasi Sisekaitseakadeemiasse, kuid nüüd olen oma mõtteid muutnud. Ajakirjanduse suunas. Sinna alla ilmus kommentaar sisuga:
“Sa oled endast ikka eriti heal arvamusel. Kirjutada ei oska, aga ajakirjanikuks. Kahtlen, et sa sisekaitseakadeemia füüsilisele koormusele ka vastu peaks.”
Naljakas, kuidas inimesed loobivad sõnu mõtlemata sellele, mida need tegelikult tähendavad. Miks me üldse koolis käime, kui sa arvad, et see ei anna inimesele midagi juurde? See, et ma ei kirjuta 100% korrektselt, ei tähenda, et ma 2 aasta pärast seda ei teeks. Kool ongi ju iseenda arendamiseks. Sa õpid koolis neid põhiasju, mida sul elus vaja on. Mul on aega kaks aastat, et enda teadmisi lihvida, unustatu meelde tuletada ja ennast arendada. Mis saad sina sellest, kui sõimad mind kirjaoskamatuks lolliks paksmaoks? Ma ju mõistan, et selliste inimeste toiteallikaks ongi just solvamine, aga kui intelligente sa ise seda tehes oled? Ma võin olla kirjaoskamatu, aga ma ei ole õel. Ma võin olla paksmagu, kes füüsilisele koormusele vastu ei pea, aga ma ei ole õel, kelle peamiseks eesmärgiks on teisele midagi halvasti öelda.
Kui ma vaatan oma postitusi aastast 2012/2013, olen ma silmnähtavalt arenenud. Kui ei usu, vaata ise. See on samuti mingi näitaja. Küll see areng ei ole ilmatu suur, kuid ka see on areng.
Miks ma üldse sellest kirjutan? Võin ju öelda, et mul ükskõik, aga tegelikult ei ole. On kommentaare, mis lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. On kommentaare, mida ma võtan hinge. Just neid, mis on valed. Ja see siin ongi- sa halvustad mind praegu, aga kahe aasta pärast postitan siia endast pildi. Lõpetamisel. Lõputunnistusega. Naerul näoga. Tänades kõiki neid, kes mulle indu andsid ja ütlesid, et ma saan hakkama. Ja siis oled sina, kes sa ütlesid, et ma ei saa hakkama ja ma olen loll. Siis on minul see rahuolu tunne ja sinul kahetsus, et mind solvasid. Nii või naa meist kahest oma tehtu ja öeldu üle saan rahulolu tunda mina. Ja just need, kes minusse ei usu ning loobivad motivatsiooni alla tõmbavaid kommentaare, just need motiveerivad veel rohkem edasi õppima ning pingutama. Et ühel heal päeval saan ma teile ülalt alla vaadata ja öelda “kes naerab viimasena, naerab paremini”. See päev tuleb. 🙂
Nüüd ma siin istun. Teki all. Lapsed magavad. Joon kohvi ja imetlen Villa Wesseti ilu. Oh, kuidas tahaks juba seal olla. Ma pole iial käinud ei hotellis ega villas ega kuskil, kus mingeid pakette saab võtta ja ööbida. Eksin.. Käsmus lastena käisime vanematega puhkamas. Cool oli, kahju, et ma midagi erilist sellest ei mäleta.
Wesset on Pärnu üks mõnusamaid villasid, hubane, kindlasti soovitan all restos õhtusööki nautida 🙂 Kohe üle tee Wesseti vastas on Estonia SPA ja Termid, ülimõnus sauna-ja veekeskus, soovitan sinna ka minna (Hamam saun on seal üks Eesti lahedamaid minu meelest). Hommikusöök, mis alati toa hinnas, on seal super, eriti võrreldes mõne Pärnu SPAga. Hea mitmekesine toiduvalik igale maitsele.
Àra kirjuta lahti neid halvustavaid ja kadedaid kommentaare. Proovi lihtsalt mitte vàlja sellistest inimestest teha. Muidugi pole ma keegi kes tuleb ytlema mida sa oma blogis kirjutada vòid. Vàike soovitus vaid:)
Minuarust oled sa tubli noor ema ja naine.
Pàikest sulle ja su perele!
Mitte välja teha tähendab seda, et ma ei avalda neid kommentaare. Kuid kui ma ei avalda, tuleb riburada pidi süüdistusi, kuidas ma kriitikat ei kannata. Tõsiasi on see, et kerge on öelda “ära tee välja”. Selleks peaks eraldi “pohhuismi nupp” olema. Ma olen üsna emotsionaalne inimene. Ma ei võta hinge asju, mis juba eos pole tõeks määratud (nt, kui mulle öeldakse, et ma olen kole, ma tean, et ma ei ole), aga kui mulle tullakse ütlema põhimõtteliselt, et miks ma õpin, ma olen loll ja jäängi selleks, siis see natukene solvab. Ja siin kohal ei tasu mõeldagi, et “miks blogid, kui ei kannata solvanguid”. Kannatan küll ja ma saangi selleks vabaks siis, kui ma kirjutan probleemi lahti ning annan endapoolsed selgitused.
Nõuanded ja soovitused selle kohta, kuidas käituda ja mida oma blogis kirjutada, on alati teretulnud. Läksin kunagi riidu inimesega sellepärast, kuidas ma võiksin käituda. Minu arust üsna mõttetu teema, aga näed, läksime tülli. Kaks inimest, kes pole kunagi üksteist näinud ja ainult virtuaalselt suhelnud.
Oh, jah. Läks nüüd pikaks, aga loodan, et said minu põhimõttest aru.
Aitäh ilusate sõnade eest. Need annavad alati jaksu ja positiivsust juurde 🙂
Sullegi palju palju päikest!
sellest*
Mina olin selle kommentaari autor. Tagantjärele tundub tõesti võib-olla karmilt öeldud, aga kindlasti ei sõimanud sind paksuks ja rõvedaks.
Lõpetasin sel aastal ajakirjanduse magistri ja kuigi esialgu võib see tunduda kerge aine, siis nii see pole. Tohutult tööd, vaeva ja unetuid öid. Olen 5 aastat töötanud erinevates meediaväljaannetes ja tean, kui raske on kogu selle kollase pasa kõrvalt teha kvaliteetset ajakirjandust.
Sisekaitseakadeemia kohta nii palju, et kindlasti ei sõltu see sellest, kui paks või kõhn keegi on, vaid räägin üleüldisest füüsilisest vormist.
Ma ei soovita Estonia terme üldse, väga vanad, saunad haisevad ja üldiselt meile üldse ei meeldinud. Minge kinno ja kuhugi sööma hoopis-Raimond, Supelsaksad, Mahedik, Komfek näiteks.
Ma pole iial arvanud, et ajakirjanduse õppimine saab kerge olema. Ma ei vali edasisi plaane selle järgi, kui kerge või raske miski on. Ma valin selle järgi, mida ma sisimas tahan ja mis mind huvitab. Ma loodan, et sul on häbi, et midagi sellist mulle ütlesid, sest kahe aasta jooksul võin ma ennast füüsiliselt palju paremaks muuta ning arendada saab ennast samuti selle aja jooksul väga palju. Aga nagu ma juba ütlesin, siis ajakirjandus on uus huvi, mitte Sisekaitse akadeemia, seega sellel viimasel teemal pole mõtet arutada. Kui mul seda plaani enam ei ole, siis ei pea ma oma füüsilist koormust treenima, eksole.
See, et ajakirjanduse õppimine nii raske on ja sina sellega hakkama said, ei tähenda, et mina ei peaks saama. Ma olen vastupidav inimene ja kui ma midagi väga tahan, siis suudan kõigega toime tulla.
Ma ei taha selle kommentaariga kellelegi liiga teha, aga Sinu tuju tahaks küll tõsta. Igatahes – sinu õigekiri on palju korrektsem kui enamikel n-ö kuulsatel blogijatel. Ma blogides tegelikult niivõrd õigekirja ja grammatikat ei jälgi, sest noh.. ma arvan, et see pole see koht, kus iga koma piinlikkuseni jälgida, aga niimoodi ülevaatlikult tundus, et Sul on vähemalt komade ja muu taolisega kõik kontrolli all. 🙂 Teksti sisulisest küljest rääkides – küll see paraneb ajaga, tekivad järjest huvitavamad ideed ning kujuneb välja oma kirjutamisstiil (mis Sul kindlasti osaliselt juba on välja kujunenud).
Nii et ei tasu neid kommentaare tõesti südamesse võtta, need kommenteerijad lihtsalt lahmivad. Ajakirjanduse koha pealt tahaks öelda, et vähemalt Tartu Ülikooli on sellele erialale suur konkurents ja ega Tallinna Ülikool vist selles osas palju ei erine. Nii et vaeva pead kindlasti palju nägema, aga ei ole siin midagi võimatut. 🙂 Edu!
Ma tean, et pean vaeva nägema. Ning nähes, kui kiirelt minu huvi politseiametilt läks üle ajakirjandusele, siis ma ei tea, mida ma kahe aasta pärast mõtlen. Ehk on mingi muu asi, mida õppima tahan minna.
Kõik inimesed arenevad. Kui ma vaatan, millist kirjastiili kasutasin, kui blogima hakkasin, siis olen enda arust küll natukene arenenud. Eks kõik tuleb ajaga. Eksimine on inimlik.
Suutsin mu tuju tõsta- mission completed! 😀 Suur aitäh ning usun, et sa ei teinud kellegile liiga. Kõigil oma arvamus ju 🙂
Tahtsin veel öelda, et tõepoolest need tulevikuplaanid muutuvad oi-kui-kiiresti. 😀 Mina olin 10. klassis samuti kindel, et soovin ajakirjandust õppima minna, kuna olen humanitaarainetes alati tugev olnud ning kirjutamist terve elu nautinud. Aga juba järgmisel aastal suutsin meelt muuta ning õpin hetkel kolmandat aastat hoopis teistsugust eriala.. Teen väga palju tööd ja näen kohutavalt palju vaeva ning minul isiklikult oleks ajakirjanduses kindlasti lihtsam olnud, aga olen oma valikuga igati rahul! Nii et tasub silmad-kõrvad lahti hoida, sest äkki tõesti hakkabki midagi muud meeldima. 🙂
Tahtsin ka just kommenteerida, et sul on grammatika ju täitsa paigas 🙂 Ning tihtipeale öeldakse, et inimene on kõige targem gümnaasiumi lõpetades – minu meelest peab see paika, minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas küll juba 4a, kuid mõnes mõttes tunnen lausa gümnaasiumist puudust, kuna erialaseid asju õppides ei kogu kunagi selliseid laiahaardelisi teadmisi, mida gümnaasiumis kogus ja nt reaalainetega ei puutu ma erialaselt peaaegu üldse kokku, kuigi kasulik oleks ka neid korrata. Lisaks keelteõpe oli gümnas kuidagi palju intensiivsem. Praegu meenub ka üks mu 17-aastane sõbranna, kes 2a pärast gümnaasiumi lõpetab, kui koos seltskonnas nt “Eesti mängu” mängime, siis kusjuures temal läheb tavaliselt kõige paremini, tal on igast valdkonnast faktiteadmised palju paremad, kui meil “vanadel” (teised meie seltskonnas on sarnaselt minule 21-23) 😀 Sest ta on paljusid asju koolis värskelt õppinud. Kasulik, kas pole. Ning eriala valikuga on true that, et soovid võivad kiiresti muutuda. Mina nt tahtsin põhikoolis ajakirjanikuks saada, gümnaasiumis arstiks -tegin kõik, et sinna ka sisse saada, aga ikkagi jäi 0,5p puudu. Siis läksin tasulisele kohale hambaarsti, aga see oli kindel ei. Ning aasta pärast läksin hoopis juurat õppima, praegu viimane aasta. Aga südames tahaks ikkagi midagi meditsiiniga seotut teha, nii et proovin järgmisel aastal uuesti kuhugi sisse astuda 🙂 Samas ajakirjandus meeldiks ka, aga ma ei saaks enam kohe tasuta uut bakat võtta (ma selle vana süsteemi järgi õpinguid alustanud ka, kui polnud veel tasuta kõrgharidust). Nii et mõtle hoolega järgi, mida õppima tahad minna, muidu võid leida end valelt erialalt, siis ongi raskem selles edasi minna ja end seda õppima sundida. Kõge raskem ongi endale sobivat eriala leida siis, kui huvisid on mitmeid. Aga kõige tähtsam on leida neist enda jaoks kõige-kõige südamelähedasem, vahet ei ole, mida teised arvavad 🙂 Sinu tee on ikkagi sinu tee ja sinu arvamus kõige tähtsam 🙂
Aitäh 🙂
Uskumatu, et keegi tuleb vabandama, et sina temast valesti aru said ja sa nähvad niimoodi vastu 😀
Mõttetu tühikargaja, eelmisel anonüümsel oli õigus.
Pea hoogu, sinusugustele on iga teine sõna juba nähvamine. Tõmmake endale piir kuhugi.