***

Pealkirjata järjejutt – osa 2

*nädal varem*

Ärkasin täna veidi enne äratuskella. Tunnen suurt elevust, aga samal ajal olen ka väsinud, sest ei saanud terve öö korralikult magada. Ärevus lõpetamise ees pulbitses minus.

Täna on minu lõpetamine. Ma olen seda väga kaua oodanud.

Telefon heliseb. Marcus.

“Hei, Emily.” tervitab ta mind rõõmsalt.

“Tsau!” vastan ma.

“Kuidas tunne on? Oled ärevil?”

“Jaa, ma ei saanud terve öö magada…” kurdan ma.

Proovin end samal ajal sättida, missest, et aktus algab alles kahe tunni pärast.

“Sa jõuad ikka õigeks ajaks, eks,” pärisin ma Marcuselt.

“Ma üritan,” vastas ta vaikseks jäädes.

“Okei.” vastasin.

“Ma tahan tulla, Emily, aga ei tea, kas jõuan. Annan endast parima, eks!”

Naeratan ja lõpetams kõne.

Tund hiljem olen ma valmis. Keerasin oma poolpikkadesse juustesse õrnad lokid, panin selga ema ostetud musta värvi kleidi, jalga kingad ja läksin toast välja.

Enne treppi põrkasin kokku Liisaga.

“Matusele lähed?” küsis ta õrritavalt.

Ma ei hakanud midagi vastama ja saatsin talle lihtsalt ühe pilusilmil pilgu.

All ootasid meid ema ja isa.

“Vauu, Emily… ” lausus ema, kätega oma põski kattes.

Mulle ei meeldinud komplimendid. Tähendab need olukorrad. Ma ei osanud kuidagi reageerida ja pigem olid need hetked ebamugavad.

“Ema…” tahtsin hetke lõpetada.

“Sa oled tõesti väga ilus,” lisas ka isa.

“Hakkame minema?” küsisin vastu ning pöörasin neile selja ja kõndisin välisukseni.

Sõitsime kõik koos kooli, aktusele.

*mõned tunnid hiljem*

“Noh, õeke, mis täna plaanid?” tuli Kerry pärast aktust minu juurde.

“Ma ei teagi…” vastasin nukralt.

“Mis juhtus?” küsis ta.

“Ei midagi…” tahtsin jätkata, aga ei näinud sellel mõtet.

“Marcus ei tulnudki?” lähenes Kerry mulle.

“Ei..” vaatasin tema poole.

“Ja mis ta seekord vabanduseks ütles?” tundsin, et Kerry oli vihane.

“Ma ei tea, ta ei ole mulle helistanud,” vaatasin oma telefoni, mille ekraan oli täiesti tavapärane. Ei ühtegi vastamata kõnet, ei sõnumit.

“Midagi selles kutis imeliku on, ma ütlen.”

“Kerry…” lootsin, et ta ei alustaks jälle.

“See on imelik, et ta alatihti viimasel ajal nii ära kaob ja…” ei jõudnud ta jätkata, kui mu ema vahele segas.

“Emily, palju õnne!” kallistas ta mind tugevasti.

“Noh, tüdrukud, mis plaanid teil on?” uuris isa meilt.

“Meie ühe klassivenna juures toimub täna väike istumine ja mõtlesime sinna minna Emilyga,” vastas Kerry. Ilmselgelt ka minu eest.

Vaatasin Kerryle otsa, ta pani oma käe ümber mu õla ja tõmbas enda ligi, samal ajal mulle naeratades.

“Jah, selline plaan oli, aga kui te tahate, et ma kodus oleksin, siis…” ma ei jõudnud lõpetada, kui isa vahele segas: “Ei-ei, muidugi mine ja tähista. Sa oled seda väärt!”

Tore. Nüüd ma ju peangi minema. Ükskõik, kui palju ma ei tahaks minna sinna istumisele, ei suuda ma mitte mõelda Marcuse peale ja olla kurb, sest ta ei tulnud mu lõpetamisele ega ole isegi märku andnud endast.

“Ja meie läheme emaga täna välja kahekesi!” teatas isa.

Oli näha, et ema oli üllatunud ega teadnud sellest midagi.

“Ka tähistama, sest meie tütar lõpetas ju kooli!” rõõmustas isa.

“Aga mis ma siis peale hakkan?” küsis Liisa.

“Oi, sa oled ka siin?” küsis Kerry õrritavalt.

Kerry oli mu parim sõbranna. Nagu õde. Ja nad ei meeldinud millegipärast väga teineteisele. Ma ei tea, kas sellepärast, et Kerry eelmine kutt käib nüüd Liisaga või sellepärast, et mina Kerryga nii hästi läbi saan. Pigem arvan, et esimesel põhjusel.

“Äkki ma tulen ka teiega?” küsis Liisa kavalalt.

“Tead, ma arvan, et…” ei jõudnud Kerry lõpetada, kui ma sekkusin: “Liisa, see on ainult meie klassi istumine. Ma usun, et sa saad täna üksinda hakkama.”

See vist kõlas õelamalt, kui ma oma peas mõtlesin.

Liisa on minust kaks aastat noorem. Me oleme täiesti erinevad. Nii välimuselt kui ka iseloomult. Ta on mässumeelne. Probleemne. Aktiivne. Superemotsionaalne. Tähelepanuõgard. Ja siis olen seal mina, kes on nähtamatu, keda pole nagu olemaski, kes saab kõigega ise hakkama ega vaja kedagi.

Vahel olen ma väsinud sellest Emilyst, kes ma olen. Vahel tänan ma… ma ei tea keda, et ma ei ole nagu Liisa. Teinekord ma soovin, et oleksin nagu Liisa – vaba, lõbus, seltskondlik, mässumeelne. See tundub põnev. Ma ei saa seda aga kahjuks lubada, kui üks meist on juba selline. Keegi peab mõistusega ka kohal olema.

Oleme jõudnud juba vahepeal koju. Sätin ennast õhtuseks istumiseks valmis. Teksad, helesinine lohvakas õhem kampsun, juuksed krunni. Meigi võtsin maha ja lisasin huultele natuke läiget.

“Emily, Kerry on siin!” hüüab ema alt.

Vaatan oma telefoni – ikka ei midagi Marcusest.

Nojah.

Lähen alla, aga enne, kui jõuan trepini, kuulen kihistavat naeru Liisa toast.

Marcus, ära pulli!” naeris ta oma voodil kõhuli olles ja telefoniga rääkides.

“Sa räägid Marcusega?” lükkasin ta toa ukse lahti.

Liisa hüppas istukile ja pani telefoni endale rinnale: “Misasja?”

Lähenesin talle: “Kas sa räägid praegu Marcusega?”

Liisa läks närvi ja tõmbus näost punaseks: “Eees… ei!”

“Sa ütlesid Marcuse nime!” tõstsin oma häält.

“Me rääkisime ühe sõbrannaga Marcusest, issand!” tõusis ta oma voodilt ja läks peegli juurde.

Liisa tuba nägi välja nagu tüüpilise teismelise tuba – sein postreid täis, peegel, meigilaud, riidekapp, millest enamus sisu oli mööda tuba laiali, läpakas, millest mängis Avril Lavigne ja kooliasjad voodil laiali.

“Aaa, sorri.. ” vabandasin ma.

“Ma ei tea, mida see Kerry sulle pähe ajab, aga ma ei taha sinu Marcust!” läks Liisa närvi.

“Mida sa nüüd ajad?” küsisin ma. Hetkeks olin täiesti segaduses. Kust see nüüd tuli?

“Ah ei midagi, unusta ära. Lõbutsege hästi oma õekesega!” naeratas ta sarkastiliselt.

Läksin alla, lubasin emale ja isale, et päris öösel tagasi ei jõua ning hüppasime Kerry autosse.

“Käime siit tanklast läbi, mul on ühte asja vaja.” tegi Kerry ettepaneku ja keerasime tanklasse sisse.

“Okei,” olin ma nõus. Kuhu meil ikka kiiret, eks?

“Kas ootad siin või tuled kaasa?” küsis ta, autost välja minnes.

Läksin kaasa.

Tanklas oli punt noormehi, kes ei suutnud otsustada, mis suitsu nad osta tahavad.

“Mis te soovitate neiud?” küsis üks neist meie poole pöördudes.

Ta silmad olid tumepruunid. Juuksed paitasid õrnalt tema laupa. Ta oli hästi riides. Nägi hea välja. Ma jäin teda vaatama.

“Emily?” müksas Kerry mind.

“M-m-mida?” kokutasin ma ja vaatasin Kerry poole.

“Sult küsiti midagi,” itsitas Kerry.

“Ah, mida?” küsisin ma uuesti, pea laiali otsas.

“Mis suitsu sa soovitad osta?” küsis pruunisilmne kutt uuesti.

Ma uppusin ta silmadesse.

“Ma soovitan üldse mitte osta, see on tervisele kahjulik.” vastasin ma.

Kõik hakkasid naerma. Ka Kerry.

Vaatasin teda “aga sa ju ka ei suitseta” pilguga, aga sain tema kehakeelest aru, et sellises olukorras ei peaks seda võibolla kõva häälega välja ütlema.

Kerry oli vallaline. Pärast Kevinist lahku minekut ei ole tal kedagi olnud. Ja nüüd käib Kevin minu õega. Fantastiline!

Kevin on üritanud küll Kerryga leppida sellesmõttes, et eksid ei peaks vihavaenus edasi elama, aga Kerry on täiesti kindel, et Kevinil ja Liisal oli nende suhte ajal juba midagi. Ma ei taha seda enda õest eriti uskuda, olgu ta nii mässumeelne kui tahes.

“Mis su nimi on?” küsis pruunisilmns kutt.

Ma jäin tummaks. Ma ei tea, mis temas oli, aga ma olin oma jalgadega põranda külge naelutatud.

“Kas su sõber on tumm?” küsis üks teine kutt.

“Ei, ta on lihtsalt meestes pettunud.” naeris Kerry.

“Sul on oma kutt?” küsis pruunisilmne uuesti.

Ja kui mina vastasin jaatavalt, vastas Kerry samal ajal eitavalt.

“Kumb siis?” küsis too teine kutt uuesti.

Kerry alustas vastamist: “No tal on kutt, a see laseb teda pidevalt üle, seega nagu ei ole..” ei saanud Kerry lõpetada, kui vahele segasin: “Aitäh Kerry, ma oskan ise ka rääkida. Jah, mul on kutt ja nüüd me läheme edasi siit. Tsau!” lõpetasin kogu ebameeldiva olukorra, tanklast välja astudes. Kerry maksis oma asjad ära ja järgnes mulle.

“See oli imelik…” ütles Kerry mu kõrvale autosse istudes ja hakkasime mõlemad naerma.

“Sa pead lõdvemaks laskma!” ütles Kerry.

“Unusta täna Marcus ja naudi!” lisas ta, keeras raadio põhja ja hakkas oma keha tantsurütmis liigutama.

Olime juba päris mitu tundi “istumisel” olnud ja panin selle jutumärkidesse, sest see istumine oli korralik rämmar, mis mulle üldse ei sobinud – vali muusika ja palju inimesi.

Kaotasin vahepeal Kerry ära ja rääkisin teiste klassikaaslastega juttu. Nii palju, kui me üksteist kuulsime.

Köögis oli rahulikum ja sealt sai ka juua võtta. Lasin teha endale ühe mojito. Alkoholiga. See oli hea.

Jõin ära ühe. Jõin ära teise. Kolmanda. Neljanda. Lasin juuksed krunnist valla, tantsisin, tundsin end vabalt, mõnus oli olla. Muusika oli mõnus. Kõike seda, mis mulle enne ei meeldinud, nautisin täiel rinnal. Kerry ühines ka. Tantsisime koos.

“Ma toon sulle midagi kangemat, tahad?” küsis ta, keel pehme.

“Jaaaaaa!” karjusin keset muusikat ja Kerry kadus rahva sekka. Tantsisin edasi. Naersin.

Tundsin, et üks hetk lähenes keegi mulle selja tagant, paneb oma käed mu puusadele ja pöörab mind ümber. Karl. Ei. Ta on mind juba mitu aastat taga ajanud ega saa aru, et ta on minu jaoks vaid sõber.

“Hei, Emily.” naeratab ta. Ilmselgelt purjus.

“Tsau, Karl…” eemaldan ta käed oma puusadelt.

“Tead, minu arust sa ei peaks Marcusega enam aega raiskama..” alustab ta.

“Millest sa räägid?” üritan talle vastata.

“No see ei ole sinu suhtes aus, et ta mõlema õega korraga sebib.” vastas ta.

Korraga tõmbus mu pea kaineks. Mida?

“Mida sa just ütlesid?” küsisin ma uuesti.

“Ära ütle, et sa ei teagi veel?” küsis ta, naerdes.

Ma ei saanud aru, kas ta rääkis tõsiselt või mõtles purjus peaga välja midagi nii totrat, et meid Marcusega tülli ajada. Miks ma arvan, et käiku läheb see teine variant. Liisa ja Marcus? Eluilmas ma ei usu seda. Marcus ei teeks mulle iialgi nii. Veel enam Liisa.

Või teeks?

Minus tekkis ühtäkki kerge paanika ja otsisin rahva seast väljapääsu. Jooksin õue trepile. Ma pean koju saama. Helistan Kerryle. Tal pidi olema autojuht võtta. Kerry ei vasta.

Helistan emale, samal ajal hakates juba kodu poole kõndima. Miski minus ütles mulle, et pean minema koju ja Liisaga rääkima. Ma ei uskunud, et see tõsi on, aga… ma ei tea.

“Ema, ma tean, et te olete isaga väljas, aga kas sa saad mulle järgi tulla Karli poole ja mind koju viia?” küsisin ma.

“Ei, me isaga oleme veel kodus…” kõlas ta kuidagi eemalolevalt.

“Kas juhtus midagi?” muutusin murelikuks.

“Me peame homme rääkima. Terve pere ringis.” vastas ta ainult.

“Okei, aga kas sa saad mulle järgi tulla, kohe praegu? Ma kõnnin juba kodu poole.”

“Jah, muidugi, me kohe hakkame sõitma.” vastas ta.

“Ema, kas Liisa on kodus?” küsisin ma veel.

“Jah,” vastas ta vaikselt, lõpetasime kõne ja kõndisin edasi.

Kui olin juba mõnda aega kõndinud, helistas Kerry.

“Kuhu sa kadusid, Emily?” võtsin kõne vastu ega jõudnud midagi öeldagi, kui Kerry juba aru päris.

“Ma pean koju minema, Kerry,” vastasin napisõnaliselt.

“Mis Karl ütles sulle?” küsis ta.

“Ah, ajas niisama mingit jama suust välja,” vastasin ma, sisimas samal ajal midagi pitsitades.

“Ma homme räägin… ” mind katkestas ümber nurga kostuv rehvivilin, klaaside klirin ja pauk.

Hakkasin jooksma.

Avarii. Kaks autot. Ühe neist tundsin ära ja hakkasin selle poole jooksma, samal ajal karjudes ja nuttes..

“Emily…” hüüdis Kerry telefonist, aga see hääl kostus nüüd nii kaugelt. Telefon jäi minust kuhugi teele.

Kui ma ema ja isa autoni jõudsin, sain aru, mis juhtunud oli…

2 thoughts on “Pealkirjata järjejutt – osa 2”

  1. Päris hea. Just täpselt õigel kohal jääb ikka cliffhanger. Ootan põnevusega järge. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga