***

Tülitsemisest

Täna on hea päev kirjutada tülitsemise teemal. Seda esiteks juba sellepärast, et me pidasime Geiduga maha eile ühe tüli ja teiseks – siin mu lahkumineku postituse all tekkis huvitav arutelu tülitsemise üle suhtes. Ma saan päris tihti häid mõtteid, millest kirjutada, just kommentaariumitest.

Keegi ladus letti väite, et suhted, kus tülitsetakse palju, on tugevamad ja kestavad kauem. Sorri, kui valesti sõnastasin, aga umbes midagi taolist. Ka eksperdid pidavat sama väitma. Kas nad on siis suhteeksperdid või põllumajanduses spetsialistid, ma ei tea, aga eksperdid nad on. Ok, jälle ma oma lamedate naljadega. 😀

Kõige esimese asjana tahaks üldse teada, mida keegi mõtleb tülitsemise all. Kas see on lihtsalt vaidlemine, eriarvamused, näägutamine või lausa karjumine ja isegi füüsiline vägivald?

Minu jaoks on tülitsemine see, kui kaks inimest arulagedalt vaidlevad, tõstavad häält teineteise peale ja ütlevad inetusi ehk siis on üksteisega ebaviisakad. Meil päris inetusi eile õhtul kellegi kohta ei öeldud, v.a mina täna, kui Geit tuli neurokirurgi juurest, sest tal selg aastaid haige ja tegi nalja, et järgmine nädal peab operatsioonile minema, millele ma tuimalt OK vastasin, sest mina ja mu ego olime eilsest vaidlemisest ikka veel solvunud.

Lisaks naljale, et ta peab juba järgmine nädal minema operatsioonile, lisas ta, et asi on väga hull ja tal võetakse terve selgroog välja.

Ma vastasin talle, et ega tal ei olegi sealt ju midagi enam võtta. 😅

Tulles tagasi tülitsemise juurde, siis ega me nüüd üksteist eile ei sõimanud ka. Mina tegin midagi, talle see ei meeldinud ja ega mina selles süüdi polnud ju. Kui talle ei meeldinud, on see tema probleem. Tema seletas oma pointi, mina enda oma ja kaks ego ühte tuppa kahjuks ei mahtunud ning ma läksin elutuppa.

Kirjutasin talle Facebooki pikad tekstid, sest et ma olen ka vahel selline kuju, kes alguses ütleb ja siis mõtleb. Kirjutades sa enne raudselt mõtled ja siis ütled, sest teksti trükkimisele läheb juba aega ja seda aega saadki mõtlemiseks kasutada, enne, kui enter nuppu vajutad.

Ma magasin terve öö diivanil ja meil on hetkel pisematega see nende voodisse magama jäämise harjutamise periood. Täna öösel mul oli küll kahju, et meil elutoas lahtikäivat diivanit pole, sest alguses trippis Adeele oma voodist minu juurde. Jäi mu peal magama ja viisin ta tema voodisse tagasi. Kell 1 öösel. Peale seda mingi aeg tuli Krissu. Jäi mu peal magama. Viisin ta tagasi. Mõne aja pärast tuli ta tagasi ja magasime koos hommikuni. Ma mäletan, ta veel ütles, et jättis oma teki maha. Lubasin talle, et kohe toon ära. 😀

Geit sõitis hommikul Tallinna neurokirurgi juurde. Ei vahetanud me sõnakestki. Mingi aeg ilmselt pakkis ta oma ego kokku, sest kirjutas mulle, et ta ei taha tülitseda. Lõppu lisas muidugi läbi lillede “aga sa ise oled ju süüdi, mis ma teha saan”, muidugi sõnastades nii nagu ta ikkagi tahaks leppida, mitte õli tulle valada. 😅

Aga mina olen mina. Ja kui ma tean sisimas, et ma pole midagi valesti teinud, siis sa pead kolm päeva mind anuma ja tõestama, et tahad leppida ning võibolla ma neljandal päeval hakkan vaikselt sulama. 😅 Ok, nali.

Okei, asi nii hull ka ei ole. Olen minagi palju paindlikumaks muutunud ajaga. Kunagi olin ma nt selline, et isegi, kui midagi valesti tegin, ootasin, et teine vabandust paluks. Kõige hullem iseloomuomadus üldse ühes täiskasvanus, mu meelest.

Kas me nüüdseks oleme ära leppinud?

Las ta praeb veel. Tegelt ma planeerisingi nii, et mingi kolm päeva hoiaks distantsi ja oleks omaette. Üldiselt sellised plaanid ei lähe läbi, sest kas a) hommikul tõustes on meelest läinud, et me tülis oleme või b) mul on temalt midagi vaja ja siis oleks veits imelik, et kle pls tee see ära, aga oleme tülis edasi eks. 😀

Aga kas see muudab siis minu meelest suhte tugevamaks ja pikemaks?

Ma ei tea, mille mõju all see ekspert oli, aga minus tekitab küll selline vaidlemine halva tunde, peavalu ja hullu stressi. Ma ei ole kindel, kas see suhet pikendab, sest kui me oleme Geiduga vaielnud, natuke tõsisemalt, siis mul on küll tunne, et ok, aitab küll, oldud koos juba küll ja veel, tsau pakaaaa. 😀

Oleks ju tore, kui inimesed ei läheks üksteise peale närvi ja oskaks normilt asju lahendada. Õnneks me enamasti oskame ja enamasti oleme ka enamus asjades ühel nõul või kui ei olegi, siis ei viitsi jaurata ka, aga eks meil kõigil ole nõrgemaid kohti ja perioode, kus võib olla oleme emotsionaalsemad.

Edit: ma kirjutasin selle postituse eile ja tänaseka oleme ära leppinud. 😅 Nii palju minu kolmest päevast siis…

Share this:

12 kommentaari

  1. G

    4. mai 2021 at 06:59

    Üldiselt ma tahan ka olla see, kes ootab, et mees tuleks vabandama, isegi kui ta süüdi on aga siis
    1) ma unustan ära, et tülis oleme/solvunud olen ta peale
    2) mul hakkab igav ja lähen teda ise torkima lõpuks
    3) ükskord kui ka eraldi üritasin oma egoga magada siis mul hakkas külm ja pugesin kaissu – hommikul oli hea tuju aga siis meenus, et ma peaks toriseja hoopis olema ja nähvama miskit
    Kõige paremini tuleb see vihane olemine mul välja siis, kui ta mu silma all ei ole. Siis saan kohe südamest vihane olla, muidu ta tuleb ja naerab ning siis hakkan ise ka naerma. No katsu sa siis vihane olla 😁
    Aga Sinu postitus pani muigama, sest MA EI OLEGI AINUKENE SELLINE 😁

    1. Kätu

      4. mai 2021 at 07:16

      Ahhaha, nii hea. Vahel on sama tunne 😃

  2. Ets

    4. mai 2021 at 07:08

    Rääkisid minust vist hetkel 🤣

  3. Marit

    4. mai 2021 at 07:14

    Selles teoorias on oma tõetera sees küll. Noh, et kui erimeelsused ikka välja tülitsetakse ja ehk isegi mingi lahenduseni jõutakse, siis on selle teemaga finito. Kui seda aga enda sisse koguda ja teha niisama, et kõik on ok, siis ühel päeval see katel lõpuks ikka plahvatab ja siis ilmselt on vähem päästa.

  4. K

    4. mai 2021 at 07:15

    No ma ei tea. Meil on ka pika suhte ajal olnud tülisid küll ja küll. Aga minu arust küll see on vaid suhet tugevdanud. Mismoodi? Oskame rohkem arvestada üksteise ga. Jah, tülid on nõmedad… Jah, parem kui neid ei oleks ja tekitavad väga paha tunde… Ja need tulevad iseenesest suva hetkel. Aga mingil hetkel oskad sama asjadest hoiduda või püüda paremini. Või rohkem arvestada. Meil tüli on, siis üks meist on vihane, aga samas otsa vaatame, naerame ja kallistame. Nagu see oleks tühiasi. Ja enamvähem kohe ka lepime. Saame ise ka aru, et täiesti mõtetu asja peale suvaline vaidlus, mis oleks võinud olla olemata. Selleks ei pea olema suhte ekspert. Igaüks teab, et tülitsemine on nõme ja jätab paha tunde. Aga kui väärtustada rohkem pere elu, tead mis sulle on oluline siis ei jookse ka tühja tähja peale lahku, kui selleks pole väga suurt mõjuvat põhjust,miks seda peaks tegema. Ja no, arvamusel, et ainult tugevamad oskavad suhet hoida 🙂 On neid, kes väikse asja peale annavadki alla ja lahku, võetakse uus kaaslane. Vb mõni jääbki nii vahetama… Aga on neid, kes päriselt püsivad väga kaua koos.

    1. K

      4. mai 2021 at 08:04

      Unustasin selle ka kirja panna – et tülitsedes sa ütled välja asju, mida sa ei tahaks, aga vb mõtled… Leppimise käigus arutate asjadest, mis n.ö on olnud õhus, mis tekitas tüli. Aga järgmine kord oskad hoida ära tüli, või püüad asju teha paremini, mitte jätta asju vedelema jne… Oskad rohkem arvestada teisega ja arutad asjadest rohkem. Jne.. Neid asju võib olla palju.
      Aga kui sa neid kõike ei tee, jätad enda teada kõik ja see kõik koguneb su sisse… Siis ühel hetkel polegi enam päästa midagi.

    2. Liisa

      4. mai 2021 at 11:14

      Ma ütlen ausalt, ma pole eriline tülisteja, aga kui hing täis aetakse, siis ikka hakkan vastu ja oskan ka mitu head päeva olla “pilt on aga häält ei ole”. Enamasti algavad meie “tülid” mehest, kui ta nosu täis tõmbab ja norima hakkab. Kõige rohkem häiribki asja juures see, et ma suudan jääda solvamata aga teine pool mitte ja siis ei mäletata ega vabandata ka. Kui ei mäleta, siis pole ju olnud?

  5. Mina

    4. mai 2021 at 08:04

    Olen mehega koos old nüüd natuke alla viie aasta ja alguses oli meeletult raske. Oli palju tülisid. Põhjus olid teised inimesed ja ma ka ütlesin mehele, et tal selgroogu pole. Kasvatas endale selle õnneks 😁.
    Meil ehk esimesed kolm kuud olid tülid mitu päeva kestvad, siis tegime kokkuleppe, et enne uinumist peab lepitud olema. Inetusi oli kombeks temal öelda mulle, sest ta arvas, et ma siis vait jään, aga ma olen kange.
    Nüüd mingi aasta aega ei ole enam hulle tülisid olnud (nägelemisi ikka, aga see on tavaline) kõik vist suures laastus selgeks räägitud mis seni oluline old.
    Meie tülid tulenesid pmt sellest, et tema on selline kes tahab teistele meeldida, minul on savi kui keegi mind ei salli, selle tõttu ma ei ürita talle meeldida. Tema ei taha nö “ebamugavusi” tekitada teistele (isegi ku need teised mulle ülevalt alla vaatavad ilma, et mind tunneks) ja nimetab neid liiga lihtsalt sõpradeks minu arvates. Samas mina olen emotsionaalselt palju tähelepanelikum ja näen ja kuulen rohkem kui tema ning tean, et need inimesed temasse samamoodi ei suhtu. Tema nö “sõbrad” ja pere mind selleks ei salli, et ma pole võlts lipitseja ja ütlen oma arvamuse ausalt välja ja ei lase kellelgi meile pähe istuda. Tundub, et talle sobib see, sest ta öelnudki, et talle meeldib, et tal selline lõvinaine on 😂. Mõned arvavad, et ta on suss, aga tegelt ta on täiskasvanuks saanud ja elab oma naisega koos, mitte oma sõprade ja pere arvamusega. Samas mitmed sõbrad/tuttavad ja pereliikmed on oma partneritest juba sada korda lahku jõudnud minna, sest noh suss ei saa olla ju ja ikka tähtsam mida mingi Aadu arvab kui oma partner 😂.

  6. E

    4. mai 2021 at 08:26

    Meil on suhe tugevamaks muutunud küll mõnes mõttes tänu tülitsemisele. Asjad on saanud selgeks ja prioriteedid on paigas. Tülitsemine iseenesest on meie mõlema arvates väga kurnav.

  7. H

    4. mai 2021 at 09:40

    Tülitsemisel ja tülitsemisel on vahe. Kui tülitsemine ongi vaid üksteisele inetuste ütlemine, asjade loopimine, vägivald, või ka lihtsalt pikk mossitamine, siis ma ei näe, et see suhet kuidagi tugevamaks muudaks. Kui tülitsemine on reaalselt lahkarvamuste lahendamine, siis see küll toob üksteisele lähemale. Jah, on küll paha ja vastik, kui tüli on, aga kui mõlemad osapooled end kokku võtavad ja arutavad, et mis siis pahasti läks ja mida saab parandada jne, siis see on edasiviiv. Kunagi kuulsin ütlust, et abielu(tegelikult igasugune pikaajaline suhe/kooselu) on see, kui kaks teemanti üksteist lihvivad. Minu arust nii tore ütlus. Muidugi eelduseks on, et mõlemad lihvivad ja saavad lihvitud. Ka see võib pingeid tekitada, kui lihvimine on ühepoolne :D.
    Olen oma abikaasaga koos olnud peaaegu 4 aastat, sellest 2.5 abielus. Seni oleme püüdnud konstruktiivselt lahkarvamusi lahendada. Minus on küll üsna tugevalt sees “preili mossitaja”, aga olen sellest teadlik ja kui ma pisut hinge tõmban, annan endast alati parima, et konstruktiivselt olukordadele läheneda.

  8. Merrr

    4. mai 2021 at 10:17

    Meil sõbrad räägivad kuidas võivad lausa terve nädala tülis olla ja siis olen mina kes ei saa aru kuidas nii saab kuna poole tunni pärast hakkab juba veider tunne ja ei suuda olla kuidagi . Muidugi mees ka samasugune õnneks ja üsna kiirelt torgib ,et lepime ära noo 😃 Ja noo kas suhe on parem kui inimesed tülitsevad ega seda täpselt tea arvan ma eks see olene pigem inimestest ja suhtest ja tülidest mis on teemaks.

  9. Liina

    4. mai 2021 at 10:31

    Ma arvan et, tülitsevad paarid pole vastupidavamad. Eriti häirib mind mõnikord see, et inimesed omavahel ei suhtle.. kui mind miski häirib või olen teisel arvamusel, siis ma annan sellest ikka teada.. arutame asja selgeks.. ja kui korra viskabki kaane maha, siis ma tavaliselt 5minutiks eemaldun, mõtlen läbi, ja lähen uurin miks mees teisiti mõtleb või miks meil erinev arvamus on.. ja kuidas kompromiss/konsensus saavutada.. Sõimamine on minujaoks out, õnneks siiamaani pole juhtunud ka.. Arvan, et sellega on samamoodi nagu vägivallaga.. Seda ei tohigi lasta juhtuda, kohe eos võiks sellised piirid teada olla ja nn tülitsemise ajal ei tohiks unustada, et see kellega sa tülitsed on sulle siiski väga kallis inimene. Ja olen ikka vabandanud ka, kuigi seda raske teha.. Lapsega (teismeline) tülitsen rohkem, lihtsalt viib mu niii endast välja et uksed pauguvad:D ja vajan teisetuppa minemist ja omaette rahunemist:D sest tunnen, et muidu viskan midagi:D aga siis paar minutit eemal ja katse nr 2.. siis tavaliselt enne talle rahu ei anna, kui oleme asja tuumani jõudnud ja mõlemad vabandanud eelneva käitumise pärast.

Vasta Liisa-le Cancel