Lasteteemad ei ole teps üldse minu tassike teed siin blogis. Seda just sellepärast, et ma ei ole kunagi olnud võimeline järjepidevalt kirja panema etappe oma lapseootusajast või teise lapse imikuea ilunumbreid (kaal, mõõdud jne), mis arstivisiidil ametlikult kirja sai pandud. Kui ma ootasin oma esimest last, siis ma blogimisega veel ei tegelenud ja ka siis veel mitte kui ta imik oli. Aga ma usun, et ilmselt poleks ma ka tema ilunumbreid ja toimuvaid arenguid siin kajastanud. Ma soovisin ja soovin edaspidi ning jään ilmselt terveks eluks arvama, et minu pojad võiksid küsida oma imikuea ja lapsepõlve kohta minult, mitte leida seda Googlest. Teisest küljest ei ole mul nende inimeste vastu mitte midagi, kes tahavad selliseid asju jagada ülejäänud maailmaga. See siin on ainult minu enda nägemus sellisest infoliikumisest. Samas, jah, ma olen siin blogis vähemalt oma teise lapse mõnda ilunumbrit jaganud, sest ka mina olen üritanud vähemalt korra elus oma blogis aretada “beebiblogi” :D.
Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida väga pikalt sellest, millistel lasteteemadel ma siin kirjutada kavatsen või olen seda teinud ja millistel mitte. Kuna lastega elu võib olla väga humoorikas, siis ma olen ja jään kajasta(nud)ma eluhetki, mil nad suudavad oma lapseliku armsusega minu päeva rõõmsamaks muuta ning ellu rohkem naeru tuua.
Täna tahtsingi kirjutada ühest sellisest üldisemast teemast nagu seda on kaisukaru. Ma ei mäleta, et oleksin omanud kaisukat, kui olin pisike, aga ma näen kõrvalt, kuidas mu teine poeg, Raimond, on leidnud endale truu ja armsa sõbra- kaisukaru.
Asi sai alguse sellest kui mu härra kinkis mulle ühel ilusal päeval armsa, karvase karukese. Mulle on alati meeldinud pehmed mänguasjad. Pisikesena ma isegi kogusin neid, aga ühestki neist mulle parimat sõpra ei saanud. Seisid nad kõik kenasti kapi peal rivis ja valvasid mu und.
Paar päeva hiljem otsustas Raimond, et see mõmmik saab tema uueks sõbraks ja mis mul ikka selle vastu olla saab.
See mõmmik on temaga käsikäes käinud üle mitme kuu. Käinud läbi pori, lume, umbrohu, kanasita, pesumasina ja muidugi kõikidest headest asjadest. 😀 Aga see mõmmi on kõvasti vaeva näinud, et oma elujõud säilitada, sest ta on tõesti juba räbalaks muutunud. Õnneks suudab pesumasin natukenegi temaga imesid teha (ja instagrami filter! :D) ja peale igat pesu on ta… natuke ilusam kui enne pesu. 😀
Üks õhtu läksime me magama. Raimond oli oma mõmmiku unustanud lasteaeda ning õhtul magama minnes tekkis probleem- tema tahab kaisukaru. Mis te arvate, mis ma tegin? Ma läksin pimedas laste tuppa, võtsin sealt paar karvast mõmmit ning üritasin Raimondit pimedas ruumis ära petta. Andsin esimese karu- katsus, mõtles ja teatas “mkm!”, andsin teise mõmmi- katsus, mõtles ja teatas jälle “mkm!”. Peale seda jõuds talle karm tõde kohale- täna öösel ei saagi ta oma unenägusid oma armsa ja truu mõmmiga jagada.
Mul sulab süda iga kord üles kui ma näen teda selle kaisukaruga. Talle on see nii kallis. See karu on temaga igalpool kaasas- absoluutselt kõikjal, kus ta käib ja ta märkab kohe mõmmiku puudumist kui see tema käevangus ei ole.
Suurem laps pole mul kunagi rõhku pannud kaisuloomale, kuid väiksem see eest on. Tal on oma lemmik mõmmi mida kaisutab nii lõunauneajal kui ka ööune ajal. Tihti peale kui saab haiget ja pisarad lakkamatult voolavad, otsib ka lohtust just eelkõige mõmmilt ja siis poeb mulle kaissu koos oma armsamaga. See vaatepilt mis hommikuti avaneb kui nii kindlalt mõmmit kaisus hoiab on lihtsalt meeletult liigutav 🙂
Kui mu laps oli 3kuune, siis me kussutasime teda magama süles ning viskasime ühe paksema fliisteki üle pea, et pime oleks. Ning ma ei mäletagi, millal see täpselt oli, kuid ühel hetkel oli see tekk talle nii südamelähedaseks saanud, et lohutas teda üksõik mis põhjusel ta nutma hakkas. Magama jäädes võtab erinevaid eee… kohti(?) teki juurest ning paneb suu juurde ja imiteerib nö imemist seejuures tekki mitte suhu pannes ja suu on kinni :D. Ma ei tea kas saad mõttest aru… Katre(helevalgus) laps tegi/teeb oma kaisukaga samamoodi ja tal on video ka sellest blogis kuskil kaugustes :D. Aga tekk on igapäevane kaaslane ka praeguseks lasteaias ja mitte ükski asi ei asenda seda. Mul on ununenud see Soome ema juurde ja ööseks lasteaeda ning need ööd on olnud üpris haiget tegevad. Seda nii kõrvadele mõeldes kui ka emasüdamele :D. Laps on praeguseks 3a3k vanune seega on see ustav kaaslane tal olnud juba 3aastat! Valged lumememmed sellel ei ole enam eriti valged ka peale pesu… :D.
Haha, ma nii mõistan seda tekiasja. Mul 2-aastane ja 4-aastane ning neil ka elevandipiltidega tekid. Mõlemal. Ja magama minnes nad lihtsalt sõna otseses mõttes lutsutavad tekinurka. Kui sul imiteerib seda, siis mu lapsed lausa imevadki neid 😀 Ma ei oska neid kuidagi võõrutada ka sellest. Korrutan pidevalt, et ei tohi. Selline imemine ei mõju kindlasti hammastele hästi. Lasteaias aga nad sellist asja ei tee. Kuskilt lugesin, et mõnel lapsel tekitab tekk ja selline nurga imemine turvatunnet, et päris mitmel vanemal probleemi sellega. Aga jah, ma mõistan sind 🙂
See on armas, kui lapsel on oma kindel ese, mis on talle nii armas. Minu pojal sellist lemmikut tekkinud ei ole, kuigi vahest mõtlen küll, et võiks. 🙂 Minul endal aga öösiti lahutamatu kaaslane suurem kaisukaru.
Mina võin omadest kogemustest niipalju räägida et kui laps kord kaisuka saand siis ta ei vabane sellest isegi kui ta räbal on.Mälestuseks vnii. Siis loovutab edasi.