…sain ma korralikult puhata. Lastest, ma mõtlen siis. Kuigi nad on elu õied ja nunnudarmsadninnunännud, siis enamus ajast on nad siiski hullud põrgulised. Vähemalt minu lapsed. 😀 Ma olen ilmselt väga lucky, et nad põhimõtteliselt sünnist saadik terve öö on maganud, aga tänaseks see enam nii privileeg pole, sest ma olen harjunud öösiti mitmeid kordi ärkama. Lambist.
Eelmisel suvel käis Hendrik minu vanemate juures puhkamas paar nädalat, Raimond oli kodus, sest ta oli veel liiga väike, et minust nii kaua eemal viibida. Sama oli 2014 aasta suvel, sest enne suve ta ju alles sündis. Ja nii ongi kõik suved käinud vaid Hendrik minu vanemate juures suve nautimas. Ma ei mäleta, kuidas oli 2013 aasta suvega.. Kas Hendrik käis seal või ei, see võib juba minu enda mälu nuputada olla.
Igatahes homme on see suur päev, kus me viime lapsed maale ja saame lõpuks… veits vabalt võtta? Yes! Ma olen seda päeva nii kaua oodanud, sest viimati sain täiesti lastevabalt, nats pikemalt kui paar tundi, olla… eee ma arvasin, et umbes kaks aastat tagasi, aga ei.. Raimond polnud siis veel sündinudki ehk rohkem kui kaks aastat tagasi siiski.
Seega pole siin midagi imestada, miks ma homset nii usinalt ootan. Jõudsin hommikul juba laste asjad ära pakkida. Enne olgu liiga palju asju kui et liiga vähe, eks.
Kuna Raimond on mu ema jaoks natuke liiga väike, siis tema veedab vanavanemate juures nädala, Hendrik kaks nädalat. Mulle sobib ideaalselt.
Ma veel pole mõelnudki, mis ma nende kahe nädalaga pihta hakkan. Homme sõidame maale, oleme seal ühe öö ja järgmine hommik sõidame härraga linna tagasi, sest meid ootab lõõgastav puhkus Lavendel Spas. Vaid üks öö küll, sest me mõlemad peame laupäeval tööl olema, kuid siiski. Vähemalt midagigi. Järgmine nädal tuleb tihe töönädal ja ka Raimond tuleb tagasi, seega päriselt puhata saamegi vabamalt Lavendlis ja pühapäeval.
Kogemus on näidanud, et see, mida ma hetkel mõtlen (jess, lapsed lähevad ära! :D), muutub juba esimesel päeval, mil last/lapsi kodus pole ja õhtul ma juba nutan patja, sest ma igatsen neid nii väga. Sellest järgmisel päeval lähen ma juba paanikasse, kui ema mu kõnet vastu ei võta ja kardan, et ta on nad endale võtnud ning ei taha enam lapsi mulle tagasi anda. 😀 Jep, thats me!
Sul kasuisa? Kui kaua siis ning kuidas teda kutsud, kuidas läbi saate? Ja kas su õde poolõde sulle? Ühed isad? Enda päris isaga ka suhtled?
Sry, et nii palju uudishimu 🙂
Ja vanavanemate juurde m6nex nädalaks lapsed, väga hea mõte.
Mul ka 2 poissi, üks 1a ja teine 4a. Suurem eelmine suvi oli ka enda vanaema juures ja kui jälle koju tuli- olin kohe rahulikum jne. Puhkus lastest teeb head 🙂