10 põhjust, miks armastan elada maal

Ma ei ole mitte kunagi maha salanud, et olen südames ja hinges täielik maainimene. Sündisin, kasvasin üles ja elasin maapiirkonnas.

Mida tähendab minu jaoks maa? See on koht, kus inimesed teavad ja tunnevad üksteist. Koht, kus teretatakse ja naeratatakse üksteisele. Koht, kus lapsed saavad olla lapsed. Rahu ja vaikus. Linnulaul, värkselt niidetud muru lõhn, kaugelt põllult ulatuv sõnnikuhais. Külakolgas. Maamülgas.

Kui inimesed minult küsivad, kust ma pärit olen, meeldib mulle alatihti visata nalja: “Maalt ja hobusega!”

10 põhjust, miks armastan elada maal (ehk minu võrdlus maal ja Tallinnas elamise vahel):

  1. inimesed on palju sõbralikumad ja viisakamad – inimesed teretavad ja naeratavad, isegi, kui sa näed neid esimest korda oma elus (ei käi jah just kõigi kohta)
  2. maal elades on rohkem energiat ja positiivsust – mul on tõesti rohkem jaksu, energiat ja tahtmist midagi teha. Kas siis minna kepikõndi tegema või lastega õues möllata või mis iganes.. Linna väga ei viitsinud ega tahtnud. Igalpool kära ja autod, inimesed alatihti kiirustavad kuhugi.
  3. rahu ja vaikus – hommikul ärgates ei ole autode mürinat või ei kuule akna all sõitmas ühistransporti. Loomulikult ei ole maal täielik rahu ja vaikus, aga enne tõesti kuulen hommikul vara akna taga laste kilkeid ja naeru kui neljarattaliste müra.
  4. lapsed saavad olla lapsed – ka linnas saavad lapsed olla lapsed, nii umbes alates teismeeast. Vähemalt minu lapsed oleksid saanud, sest ma ei julge never neid seal omapäi välja lasta. Igalpool sõidavad autod. Inimesed on alatihti unustanud ära, kus on wc või süstlavahetuspunkt ning kuna pealinnas on megalt palju erinevaid inimesi koos, siis iial ei tea, kelle otsa võid sattuda. Inimesi kaob täiesti lambist, haihtuvad lihtsalt õhku ja ei tulegi enam tagasi või leitagi üles. Maal saavad nad möllata ja jaurata kodu lähedal, ilma, et ma kartma peaks. Inimesed siin on arvestanud, et õues liikleb palju väikeseid lapsi. Keegi ei kiirusta kuhugi, inimesed jälgivad ja on ettevaatlikud. Minu meelest on maakoht parim lastele kasvamiseks.
  5. maaelu muudab mind paremaks inimeseks – mina ei tea, kuidas see võimalik on, aga linnas elades olin ma alatihti stressis ja pinges, mistõttu ärritusin kergemini. Maal elades suudan end vaos hoida, rahulikult mõelda ja siis öelda/tegutseda. Stressitase on märgatavalt madalam.
  6. koduümbrus on puhas – jah, see võib-olla ei pruugi tõesti olla igas maakohas nii ja vahel tundub, et mõni linnarajoon on kordades puhtam kui maapiirkond, aga kui me perega näiteks Võidulas elasime, siis küla oli tõesti väga puhas alati. Külarahvas hoidis kokku ning kõik panustasid küla korrashoiule. Iga aastastel talgutel käisid kõik abiks ning austasime oma kodukohta.
  7. parimad mälestused elus – kui ma vaatan tagasi enda lapsepõlvele, siis ma ei saaks enam rohkem tänulikum olla oma vanematele, et nad meid just maapiirkonnas üles kasvatasid. Mul on kõik lahedamad mälestused nii eredalt meeles – sõbranna elas üle jõe kohe ning käisime alatihti tema kuuris kodu mängimas. Beebinukud olid tema poolt, raha saime sirelipõõsalehtedest ja söögiks oli saepuru. Mäletan, kuidas käisime küla ligidal asuvates mahajäetud laudahoonetes karjatamist mängimas – ma reaalselt lasin end ketti panna ja endale muru sisse sööta, tehes samal ajal lehma häält. 😀 Ohissand! Samuti mäletan ma neid kordi, kus jooksin maja taha ning hüüdsin üle jõe elavale sõbrannale: “Tsau, kas sa õue tuled minuga?” või neid õhtuid, kus ema hüüdis köögiaknast: “Lapsed, tulge sööma!” või “Lapsed, tulge tuppa, kell on palju!”
  8. individuaalsem lähenemine õppimises – nii palju, kui mul endal on kogemust või olen teiste omi lugenud/kuulnud, siis koolis pööravad õpetajad igale õpilasele rohkem tähelepanu, kui suurtemates linnades. Tõsi, ilmselt on asi selles, et linna koolides on rohkem õpilasi ning õpetajatel lihtsalt ei ole võimalik individuaalne lähenemine. Maal selle-eest on jällegi vähem õpilasi, mis tähendab ka rohkem aega õpetajatele. Ma olen päris palju kuulnud/lugenud, kuidas inimestel on tobe eelarvamus, et maakoolide lapsed on kuidagi vähem targemad kui linna õpilased.
  9. rohkem ruumi elamiseks ja hingamiseks – pealinnas oli kõik nii kitsas – ühistranspordis oli kitsas, kesklinnas kõndis alatihti keegi mulle otsa, nägu telefoniekraanile naelutatuna. Pealinnas on inimesi niiiiiii palju! Maal saab normaalselt istuda, astuda, hingata ja olla, ilma, et keegi sulle kuklasse hingaks.
  10. oma maalapike, loomad, marjapõõsad, viljapuud – mul neid muidugi ei ole, kuigi oma maalapike oleks üks suur unistus mul. Tahaks ju ka näpud mulda pista, ise midagi kasvatada ja seda ka tarbida. Küll aga on mul vanaemal terve aed igasuguseid istikuid! Ja arvan, et maal elamise juures on see üks suurimaid võlusid – omada maad ja kasvatada seal midagi, mille arvelt saab poes normaalselt kokku hoida.

Muidugi on maal elamise juures ka omad miinused – a) inimesed kipuvad elama teiste inimeste elusid, tagarääkimised, igasugused kuulujutud, b) kõik tähtis ei pruugi alati olla käe-jala ulatuses ning üsna tähtsaks liiklusvahendiks võib saada oma isiklik auto, mis on ju ka omaette kulukas väljaminek (+kütus, hooldused, kindlustus) ja loomulikult on suuremates linnades ka rohkem tegevusi – veekeskused, kino, klubid, teatrid, huvikeskused jne.

Kas teie elate maal või linnas? Kumba eelistate ja miks?

6 kommentaari

  • Karita

    Nr. 1 on minu jaoks-hommikukohvi trepil….
    See jumalik värske õhk, linnulaul ja kuum kohv….. Mmm m….
    2.mitte kunagi pole tegelikult igav-maal on alati midagi teha. Iseasi kas alati omal viitsimist 🙂
    3.lapsed saavad olla täpselt nii “hullud” nagu nad soovivad. Korteris pidi alati nats hoogu maha tõmbama, kuna naabrid olid lärmi suhtes tundlikud
    4.naabrid on tõesti palju sõbralikumad.
    5.saab pidada loomi just nii palju ja just selliseid nagu ise tahad.
    6.oma kasvatatud aiasaadused kaaluvad üle kõik poe kraami 🙂
    7.lilled,lilled,lilled…. Ja mida rohkem seda uhkem.
    8.paljajalu jalutamine aias.
    9.pesu kuivatamine õues.
    10.saad kuulata muusikat ilma et naabrit häiriks.

  • Rita

    Ise elan väikelinna korteris,naabrid pn väga sõbralikud
    Kuid ikka juba nii ootan et maja saaks korda ja sisse kolitud,suur krunt,marjapõõsad,õunapuud,maalapike kus oma köögivilju kasvata,kasuhoone vaja ehitada..uhh..nii ootan juba..

  • Sille

    Elasin aastaid Tallinna südalinnas, kuid nüüd olen õnnelik maakas. Elan teist aastat pea saja aastases talus, mille ümber on minu oma põld ja mets. Esimene asimis mind siin lummas on see rahu, õuest kostub vaid linnulaulu. Mulle meeldib peenarde kallal nokitseda ja oma aias toimetada. Lapsel on suur aed ja põld mängimiseks ning ta tunneb ennadt tõeliselt vabana siin. Iga kell eelistan linnale maal elamist, kuigi nagu ütlesid on siin ka omad raskused.

  • Einoh

    Te elate ju väikelinnas, mitte maal? Maa oleks ikka kuskil talus, metsade ja põldude vahel, mitte kõik linnad ja alevid väljaspool Tallinnat.

  • Annika

    Meie elame linna lähedal külas, Tallinna kesklinna saab siit nii umbes 30min-ga. Linnas käin ainult juuksuris, hambaarstil, kaltsukas, kanga- ja kunstitarvete poes ja veel paaris kohas, nii u kord nädalas. Kaubanduskeskused tekitavad stressi, enamasti shoppan netis. Meil on ka päris maakoht Kesk-Eestis, seal on elu veel hoopis maalähedasem, no ikka täiesti teine maailm kui meil kodukülas. Aga meile meeldib. Vaheldusrikas, vahetu. Päris Tallinnas ei meeldinud- pidev müra, naaberkorterite helid, vargad autos, narkarid igal pool, kitsas igal pool. Mulle meeldib, et on oma maja, aed, rahulik kant, samas saame hüpata autosse ja kimada näiteks linna kuskile üritusele lastega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga