Keha ja taastumine pärast keisrit

Saime täna koju, jehhuu!

Paljud kindlasti tunnevad huvi, kuidas ma ennast täna, 5 päeva peale keisrit, tunnen ka. Ütleme nii, et täitsa hästi. Tunnen ennast inimesena. 😀

Minu jaoks oligi keisri juures kõige hirmutavam just taastumise osa. Kui ma blogis kirjutasin, et tulemas on plaaniline keiser, hakkasid inimesed minuga jagama oma kogemusi keisriga. Mõnes mõttes ju hea, aga millegipärast eelistasid seda teha inimesed, kellel see taastumine just kõige lihtsamalt ei läinud ehk lugesin korralike õudukaid, kuidas mitu nädalat voodist püsti ei saa, haav metsikult valutab ja elu on täielik põrgu.

Eks need kogemused tekitasid veidike hirmu küll, aga lõpuks läksin opile selle põhimõttega, et taastumine on kõigil inimestel individuaalne.

3-4 tundi peale operatsiooni hakkasin tundma oma jalgu ning siis üritasin end vaikselt pöörata ühele küljele, seejärel teisele. See oli metsikult valus, aga ma tundsin, et pean vaikselt ennast liigutama.

Mind valdas nii nõme abitu tunne ning kõige rohkem vihkan ma seda, kui olen kuhugi aheldatud ega saa liigutada. Ja just nüüd nii oligi. Ma küll küsisin, kas võin püsti tulla, aga 24h seda ei soovitatud.

Istuma proovisin end ajada, aga ka see oli piinarikas, seega leppisin ja lamasin 24h voodis, kateeter küljes. Valu vastu sain ma küünlaid – polnud üldse meeldiv protseduur ja ma pigem kannatasin, kui lasin enda päraku kallal askeldada. Aga, kui valu ikka väljakannatamatuks muutus, siis leppisin olukorraga. 😅

Teine asi, mis mind peale keisrit hirmutas, oli kakamine. Minu jaoks on see natuke ebamugav olnud ka peale tavasünnitust, aga mitmed inimesed kommenteerisid, et kakamine peale keisrit on ka suht piinarikas tegevus ja mõned ütlesid, et haiglast ei lastagi välja enne, kui pole häda number kahte teinud.

Mul läks sellega kenasti. Nende viie päeva jooksul tühjendasin ennast viis korda. Esimene kord oli natuke valulik, aga ei midagi hullu. Aga sellesmõttes ei küsitud minult küll enne välja saamist, kas ma vetsus oma asjad tehtud saan, seega vist alati ei pea paika, et enne välja haiglast ei saa.

Teisel päeval oli kõndimine küll vaevaline. Selga oli raske sirgu saada, aga parem üritada seda siiski igal võimalusel teha – ma üks hetk mõtlesin, et ok, kõnnin küürakil, pole probleemi, aga hiljem oli selga raskem sirgu saada ja seda ka hoida.

Kolmandal päeval sain süüa kõike, sain isegi nii olla, et valuvaigisteid vaja ei läinud. Täitsa hea oli enesetunne. Kõndimine natuke vaevaline, aga parem kui eelmisel päeval. Plaaster võeti ära ja haav puhastati. Valus see ei olnud, sest ma ei tunne haava kohta ega selle ümbrust.

Neljandal päeval tekkis selline kõrvetustunne haaval. Otseselt valus nagu ei olnud, pigem ebamugav. Väga ebamugav. Siis pakuti mulle ka valuvaigisteid. Suukaudseid. 😅 Need võtsin rõõmuga vastu ja õnneks ka leevendasid seda kõrvetustunnet.

Pesema lubati ka minna, kuigi alumist korrust võisin juba teisel päeval, mil jalad alla sain, pesta.

Täna, viiendal päeval, võeti niit välja. Enesetunne on hea, kõndida saab normaalselt. Põhimõtteliselt kõike saab normaalselt teha. Natuke annab haav tunda, kui maast midagi üles võtan või kiirema sammuga kõnnin, aga üldiselt on täitsa hea olla.

Aa.. kõige piinarikkam peale keisrit on aevastamine, köhimine või naermine. Geit kirjeldas mulle ühte filmi, mis nii naerma ajas, et ma lõpuks nutsin ja ta ei saanudki aru, kas ma nutan, sest nii naljakas on või suurest valust. Kahjuks oli õige see viimane variant ja mul tõesti oli meeletult valus.

Niidi välja võtmine oli natuke ebamugav, aga valus absoluutselt mitte. Ma lootsin, et haav õmmeldi kinni sellise niidiga, mis sulandub naha sisse vms, aga oh ei. 😀

Ja see kõige huvitavam teema – mitu kilo haiglasse jäi? 8kilo! Enne rasedust kaalusin 75, keisrile minnes 86 ja nüüd 78. Ega ma kaalu pärast ei põe, aga oli huvitav teada, palju ma siis “alla võtsin”. 😀

Instagramis küsiti küsimusi ka keisri kohta. Ma nüüd siis siin vastan neile ja ehk vastused annavad ka mingi ülevaate teile:

Millal lubati uuesti vahekorda astuda?

Kusjuures selle kohta ei öeldud mitte midagi, seega… vahet vist pole.

Kas keisriarm teeb sind enda keha suhtes vähem enesekindlamaks?

Ma ei tea, ma pole mõelnud sellele nii. Vist mitte. See haav on nii all, et pesu/bikiinid varjavad ideaalselt ära + see on üsna lühike ka.

Kas haava puhastamine on rõve/valus/ebameeldiv?

Ma ei pea seda puhastama. Haiglas öeldi, et pole vaja sellega midagi teha.

Kas öeldi ka, millal uuesti rasestuda võid?

Ei. Aga usun, et sellest räägitakse 6 nädala pärast, mil peab sünnitusjärgsesse kontrolli minema.

Kas oleksid nõus uuesti keisrit läbi tegema?

Ei. Ma valiks tavasünnituse. Kannataks tuhusid ja kõike eelnevat, et peale sünnitust kohe püsti saaks, et lapsega tegeleda ja inimesena end tunda.

Millist haavahooldust Paides soovitati?

Öeldi, et ei pea haava kuidagi hooldama.

Kas keiser tehti isesulavate niitidega?

Ei. Niidid võeti viiendal päeval välja. Ülevalpool kirjutasin sellest.

Kas seljasüsti koht annab tunda ka?

Ei. Mitte kordagi pole seljal miskit ebamugavat tundnud peale keisrit.

Kas sul oli esimene või teine keiser?

Esimene.

Kas peale keisrit trepist kõndimine on väga hull?

Minu jaoks küll mitte.

Kuidas haav paraneb? Kas sügeleb ka?

Arst ütles niiti välja võttes, et väga ilus haav on. Kui ilus muidugi üks haav olla saab. 😅 Aga ei sügele. Pole kordagi sügelenud.

8 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga