***

Kuhu see lutt koguaeg kaob?

Müstika. Lihtsalt müüüüüssstikkkaaa!

Eile ma kulutasin peaaegu kaks tundi Kristoferi luti otsimisele. Kaks tundi!

Enne viimast lutti oli tal MAM pimedas helendav lutt koos lutiketiga ja see oli nagu taevakingitus, AGA meil on üks lutimaias pereliige veel – neljajalgne taksipoiss. 😀 Jah. Mina ei tea, mis värk koertel nende luttidega on, aga õudsalt meeldib neid tükkideks äkseldada.

Kui muidu koer suutis ennast vaos hoida ja Kristoferi lutist eemal olla, siis üks päev enda magamistuba koristades avastasin voodi alt katki näritud luti ja muidugi tükkidena veel lutiketi ka tagantjärgi.

Nojah. Õnneks tagavaralutt oli olemas ja sellega probleemi polnud. Ainult, et see põhimõtteliselt oli läbipaistev, mis tähendas jälle hulga öist närvitsemist ja taskulambiga ringi vehkimist nagu murdvaras.

Ma ei saa aru, miks või kuidas, aga just öösiti on Krissul kombeks oma lutti jumal teab, kuhu panna. Öösel kukub voodis vähkrema, on ju hea lutt suhu toppida ja rahus edasi põõnata. Aga ei. Nüüd pidin hakkama taskulambiga otsima, kuhu ta läbi une selle pannud on.

Kui ta öösel rahutult vähkreb, mõtlen endamisi, et issand, kes teab, kus see lutt on ja jälle läheb tükk aega,et see üles leida, aga mõni öö olen ka positiivse üllatuse osaliseks saanud ja kohe tema voodist selle üles leidnud. 😀

Eile kaotas ta aga oma tagavaraluti keset päeva ära. Jah, ma ei ostnud talle uut MAMi ega ka lutiketti. Mõtlesin, et saab hakkama küll kuidagi.

Ma pidin lausa nutma hakkama. Kõik kohad vaatasin läbi. No ei ole! Kuidas see võimalik on? Isegi koera peidukates polnud.

Vaatasin lausa seiffi – jah, Geit pidas kunagi hästi vajalikuks meile koju seiff osta. Selline pisike, mille üks potentsiaalne varas saaks õlal minema tassida, kui tahaks. Ei tea, mina, mis tal selle 50€ vastu oli, et nii asjaliku ostu tegi, aga mis seal ikka. Ta ise ütleks ilmselt nüüd, et agaaa, tänu sellele on meil kõik dokumendid ilusti hoitud. Mnjh. Ei hakka avalikult tülitsema. 🤭

Igatahes lutti ma ei leidnud. Pole tänase päevani leidnud, aga Kristofer ilma ei saa. Te küsite, ehk oleks aeg võõrutada? Ei, not today, not now. Varsti küll, aga praegu ei ole ei mina ega tema selleks valmis. Ma näen, milline lutivajadus tal on ja oli teine terve päev virin.

Lõpuks ma olin nii ahastuses, et panin kohalikku gruppi üles ostusoovi ja õnneks mu elu päästeti. Nii kui Krissu luti enda kätte sai, jäi kohe õndsasse unne. Ta polnud terve päev maganud, sest ilma lutita on seda raske teha.

Ja kui keegi veel minult küsib, mis on see must have asi, mida beebi tulekul soetada, siis MILJON LUTTI JA ÜKS KORRALIK LUTIKETT! Jääb nii palju närve alles. Muidugi, kui laps üldse võtab lutti. 🙂

1 thought on “Kuhu see lutt koguaeg kaob?

  1. Minu 1,5a laps kaotas oma ainsa luti poodi, kuhugi viinerite ja vorstileti vahele ära. Istus ostukärus ja sõrmed jäid luti taha, rapsas käega ja silmanurgast veel nägin, et lutt lendas. Müüjaga koos otsisime ja tuhnisime seal nagu kaks lolli ja ei leidnudki. Uut ka ma ostma ei hakanud ja põhimõtteliselt tuli välja, et laps ei vajanudki enam seda, sest võõrutamisnähte ei esinenud. Kõik rõõmsad 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga