Ühest küljest olen ma stressis, masenduses, segaduses ja väsinud. Teisest küljest väga õnnelik ja lootusrikas, et asjad kuhugi suunas arenevad.  Alustame algusest. Väga paljud ei tea kindlasti, millest ma nüüd järgnevalt kirjutada kavatsen. Hendrikul eemaldati eelmise aasta augustis adenoidid. Kui ma nüüd blogi arhiivi vaatan, siis ma olen mitmeid kordi tema kõrvapõletikust ja sellest adenoidioperatsioonist …

No ma ei tea, kui ma veel üksik hunt olin ja kahte poega ei omanud, tähendas vaikus ainult puhkamist ja lebotamist. Tänasel päeval see enam nii ei ole. Või oleks õigem öelda, et lastega see ei ole absoluutselt nii? Sest mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam saab mulle selgeks, et vaikus on minu elus …